Täiuslik Illusioon

3. Peatükk

Theodore

„Onu Theo!"

Jõudnud hobusega tagasi rantšosse, kuulsin tuttavat häält mind hüüdmas. Ajasin käed laiali, lastel Ellal endale sülle joosta. Ella surus oma väikse keha minu vastu, kallistades mind kõvasti.

„Hei, minu lemmik tüdruk,"tervitasin teda, kui Ella maha panin, sasides õrnalt ta juukseid.

„Ma nägin oma soenguga nii palju vaeva ja nüüd sa ajad selle sassi, onu Theo,"pahandas Ella.

Muigasin. „Vabandust, Ella."

Minu vennatütrest Ellast oli saanud väike preili, kelle maailma oli vallutanud meikimine, soengute tegemine ja sobivate riiete valimine. Ta ei lasknud Enzol mitte ühtegi riideeset poest osta, ilma, et Ella ise poes kaasas poleks. See ei tulnud kõne allagi.

„Kas sa mind hobusega ratsutama viid?"küsis Ella, naeratades mulle. „Suure hobusega."

„Kas sa oled kindel, et tahad suure hobusega ratsutama minna?"küsisin ma kõhklevalt. 

Enzo seisis Ella kõrvale, vaadates oma kaheksa aastast tütart suure kiindumusega. Ta sasis Ella juukseid nagu minagi ennist, mille peale Ella pahaselt oma isa käe eemale lükkas.

„Sa oled natuke liiga väike, et suure hobusega ratsutada."

„Aga kui ma onu Theoga ratsutan? Ma istun temaga koos,"palus Ella, vaadates meile mõlemale otsa.

Enzo ohkas, vaadates mulle otsa, selle asemel, et mitte vaadata Ella kutsikasilmi. Ma ei saanud seda Enzole pahaks panna. Tuleb tunnistada, et ka mina ei suutnud kunagi Ellale ei öelda. Ella kutsikasilmad olid ainus, mis suutsid Enzo jäika süda pehmendada. 

Ella naeratas. „Aitäh, issi. Ma lähen vaatan, kus vanaema on."

Ella tormas maja poole, hoolikalt punutud pats seljataga lehvimas. Tervitasin Enzot, patsutades vanemat venda seljale. 

„Kuidas läheb?"küsisin ma, vaadates Enzot, kelle silmades oli märgata väsimust.

„Kuidas mul peaks minema? Kogu mu elu on pärast lahutuse taotlemist pahupidi pööratud,"ohkas Enzo, võttes autost kotid. „Ma arvasin, et Ellale meeldiks maale tulla. Ehk suudab tüdruk unustada hetkeks fakti, et ta vanemad lahutavad."

Vaikisin, suutmata midagi lohutavat vastata. Paar kuud tagasi, kui Enzo sai teada, et ta abikaasa teda petab, taotles Enzo koheselt lahutust. Annika pole siiani Enzole oma allkirja andnud, kuid Ella osas jäid mõlemad nõusse, et tütar jääb isaga. Annikal puudusid võimalused tütart üksi kasvatada. Mitmeid kordi on Annika proovinud Enzo meelt muuta, püüdes teda tagasi võita. 

„Kuidas Ella ennast tunneb?"küsisin ma, viies jutu hoopis Ellale. Enzole ei meeldinud oma tunnetest rääkida ja ma teadsin, et peale pressimisega ei saavutaks ma midagi. Selles osas olime ühesugused.

„Mu süda valutab tema pärast,"vastas Enzo, ohates raskelt. „Ta näitab, et ei lase ennast sel mõjutada, kuid ma tean, et see teda mõjutab. Ma kuulen teda tihti nutmas. Tunnetest rääkimise osas on ta sama kangekaelne kui mina."

„Täpselt isasse,"vastasin ma, pööritades mänglevalt silmi.

„Võib ka nii öelda,"sõnas Enzo, vaadates oma tütart, kes oli end vanaemale sülle sokutanud.

„Tead, ma proovin Ella jaoks võimalikult palju olemas olla,"laususin ma, patsutades venda õlale. „Sinu jaos ka. Kui sa tahad rääkida..."

„Tean, kust sind leida,"lõpetas Enzo, suunurka kerkimas väike naeratus. 

Järgnesime emale ja Ellale tuppa, kus Enzo kotid üles viis. Ella istus laua taha, elevil vanaema valmistatud pannkookidest. Isa, kes samuti laua taha istus, naeratas Ellale. Isa võis olla kangekaelne ja mõnikord karmi olemisega, kuid Ella suutis ka tema südant pehmendada. 

Ella kuhjas pannkoogile maasikamoosi, määrides süües ära kogu oma suu. Võttes vastu ema pakutud pannkoogid ja istudes laua taha sööma, tüürisid mu mõtted ootamatult Adalynile. Adalyn oli olnud osa minu lapsepõlvest. Olime alati olnud üksteise suhtes torkivad, kuid Adalynis oli midagi, mis mind paelus. Ükskõik, kui palju ma ka püüdsin, veetes aega teiste naistega, ei saanud ma Adalyni peast välja. See häiris mind, teades, et meie vahel ei saa kunagi midagi olla.

„Onu Theo, lähme nüüd ratsutama,"palus Ella, kui olin söömise lõpetanud.

„Hea küll, otsi oma kiiver välja,"vastasin ma, naeratades tüdrukule.

Ella tormas koheselt oma tuppa, väljudes sekundi pärast kiivriga. Minu hobune, Atlas, ootas meid tallis. Talutasin Atlase välja, aidates Ellale kiivri pähe.

„Kas me võime minna päikeseloojangut vaatama?"küsis Ella, kui olime mõlemad hobuse seljas. 

„Sinu heaks teen ükskõik mida,"laususin ma, naeratades tüdrukule.

Ratsutasime suurtel kiirustel ranna poole, nautides värvide mängu, mida suutis ainult luua pilvede taha loojuv päike.