Täiuslik Illusioon

2. Peatükk

Nüüd

Aspen Fallsi oli õnnistatud kõrvetavalt kuuma ilmaga, mis tähendas, et kohe peale hommikusööki võtsin kaasa oma hobuse, Coco, kellega koos järve äärde ratsutasime. Coco tuli minu juurde, kui ma olin viie aastane ning me oleme koos üles kasvanud. Ta oli minu hingeloom. Coco andis mulle turvatunnet ja lohutust, millest ma olin kodust eemal olles tohutult puudust tundnud.

Järve äärde jõudes hüppasin hobuse seljast maha, juhatades Coco vett jooma. Viskasin jalanõud jalast ja heitsin kleidi seljast, kui tundsin endal kellegi intensiivset pilku. Mu pilk kohtus teisel pool järve Theodore Hayese omaga, kes mind muigava ilmega silmitses.

„Vaata vaid, kes on tagasi kodus,"õrritas Theo, pannes käed rinnal risti. „Meie kohalik kuulsus, Adalyn Wilson."

„Sina veel mu päevast puudusid,"torisesin ma, pööritades silmi.

„Ouch,"sõnas Theo, hääles kuulda pettumusnooti. „Mina veel arvasin, et sul on hea meel minu nägemise üle."

„Ega unistamine pole keelatud,"vastasin sarkastiliselt.

Theo naeratas laialt, astudes paar sammu järvele ligemale, tema tumepruunid silmad jälgimas igat mu liigutust. „Sa pole grammigi muutunud. Ikka sama teravmeelne nagu ma sind mäletasin. Pean tunnistama, et ma igatsesin sind."

„Mina mõtlesin, et Aspen Fallsis on küllalt naisi, kes suudaks seda suurt igatsust sinu sees leevendada,"vastasin turtsatades, lisades oma hääletooni võimalikult palju sarkasmi.

Theo muigas. „Ära muretse, ma olen piisavalt hõivatud olnud."

„Palun, ma ei taha su armuelust midagi teada,"sõnasin ma, krimpsutades nägu. „Või peaksin ütlema voodielust, sest armastusest ei tea sa midagi."

„Tundub, et sina ei tea samuti, sest kuulujuttude põhjal läksid sa oma kutist, Robert vist oli ta nimi, lahku."

Roberti mainimine oli viimane piisk. Toppisin omale kleidi selga ja jalanõud jalga nii kiiresti kui suutsin, kutsudes Cocot enda juurde. Ma olin hommikul plaaninud veeta rahuliku päeva järve ääres, kuid saatan ise oli mu plaanid nurjunud. Saatan nimega Theodore Hayes.

„Tule, Coco, lähme kodu poole tagasi,"sosistasin hobusele, silitades hobuse lakka.

„Adalyn, kuhu sul nüüd kiire hakkas? Mul hakkas just lõbus,"sõnas Theo, kui ma end hobuse selga vinnasin.

„Mul ei ole sinu mängude jaoks aega, Theo."

„Tore oli sindki näha, Ada,"vastas Theo muiates, kergitades härrasmehelikult oma kaabut.

Ratsutasin tagasi kodu poole, hingates kergendatult, kui olime Theost eemale saanud. Theo elas meie kõrval rantšos ning juba lapsepõlvest saadik oli meie suhe selline olnud. Kui Theo väikese poisina meil käis, et Keviniga mängida, sest tema suuremad vennad teda mängu ei võtnud, noris Theo tihti minu kallal. Kui Kevinit polnud, sest too oli tihti isale abiks, olin mina see, keda oli hea norida või torkida.

Mulle meeldis tihti istuda meie aias kasvava tiheda õunapuu all, käes raamat. Theole kui ka Kevinile meeldis mind veel väikeste õuntega õunapuu otsast loopida, ajades mind nii marru. Mõnikord läks Theo ka üle käte ning siis astus Kevin kaitsvalt meie vahele. Meie torkiv suhe arenes edasi ka täiskasvanu ikka jõudes, suutes mind jätkuvalt endast välja viia. Ma ei saa öelda, et ma Theot vihkasin, sest vihkamine on liiga tugev sõna, kuid vabatahtlikult ma temaga aega ei veedaks.

Tagasi koju jõudnud, viisin Coco karjamaale rohtu sööma. Ema istus kiiktoolis, jutustades Keviniga.

„Oh, juba tagasi,"lausus ema üllatunult.

„Mul oli plaanis kauemaks jääda, kuid üllatus-üllatus, järve äärde saabus Theo,"vastasin ma, kuuldes pahameele noote oma hääles.

Ema muigas. „Teie vahel pole midagi muutunud."

„Theo on sinu kohta paar korda ikka küsinud,"sõnas Kevin, muiates samuti.

„Miks peaks Theo minu kohta küsima?"uurisin üllatunult.

„Võibolla sa meeldid talle,"naljatles Kevin.

Viskasin teda aiatoolil oleva padjaga, mis Kevinit ainult naerma ajas. „Idioot. See on kõige lollim asi, mida ma sinu suust kuulnud olen."

„See ei ole võimatu, Ada,"sõnas ema vaikselt.

„Kas te mõlemad olete ära unustanud, milline reputatsioon on Theol naiste hulgas?"küsisin ma, asetades käed rinnal risti.

„See ei tähenda, et inimene muutuda ei või,"lausus ema optimistlikult.

Pööritasin silmi. „Enne tuleb välja, et maakera on lapik, kui Theodore Hayes muutuma hakkab."

Nii ema kui Kevin puhkesid naerma, mille peale mina vaid muigasin. Ma ei laseks iial endale ligi meest, eriti Theot, teades tema reputatsiooni Aspen Fallsi naiste seas.

Sellega polnud lugu siiski lõppenud, sest meie seiklus alles algas.