Eksinud

19. peatükk

Johnathan kummardus mu kohale. Kulm töösse süvenemisest sügavalt kortsus, paistis tema nägu harjumatult tõsine. Seda viga parandas peenike plastmasstoru, mida mees aeg-ajalt kasutas valedesse pragudesse sattunud vere eemaldamiseks. Vabade käte puudumisel hoidis ta juhet hammastega üleval. Mingisugusel väändunud moel andis see talle mulje, nagu püüaks John nende tõsiste silmade all tulla välja sunnitud naeratusega, mis kukkus välja enam kui kohmetult. Naeratasin ka ise. John heitis mulle veidra pilgu, koos sellega summutatud häälitsuse, millest polnud võimalik aru saada.

Natuke aega hiljem sai ta kandilise kaardihoidja raami paigutatud tühimikku keset mu taas lahtilõigatud kõhtu. Sel korral ma enam laua külge aheldatud polnud – vastav nõue tuli Randallilt ning oli kehtinud juba sellest korrast peale, kui viidi läbi mu 'eluvormi uuring', nagu siin seda kutsutakse. Siis, kui oli selgunud minu parasiitlik elutsemine Marissi kehas. John asetas kaardihoidjale õhukese metallist katte, paigaldas selle millegagi, mis nägi välja kui elektrooniline kruvikeeraja, haaras hammaste vahelt kätte toru, millega lõigatud naha juurest üleliigne veri imeti ja kattis kogu mehhanismi viimaks õhukese nahkse materjaliga. Ta eemaldas mu kõhunahka tagasi hoidvad klambrid. Niit ja nõel juba ootasid puhtal valgel kandikul mu kõrval, laua serval.

Oli möödunud nädal sellest, kui Nathaniel mulle ütles, et ma ei saa oma võimeid kandvaid kaarte enam tagasi. Nädal, kui ta vihaselt ja minu deaktiveerimist soovides Garreti tööruumist lahkus. Ma polnud teda peale seda enam kordagi näinud, ent nii Randalli kui Johni kinnitusel viibis poiss veel siin, kusagil selles hiiglaslikus ehitises. Väga täpselt ma teada ei saanud – mu vabadusel olid piirid ning trajektoorid koridorides terve nädala jooksul muutumatuks jäänud. Mul polnud aimugi, kas Nathaniel oli oma vihast üle saanud või kas see üldse võimalik oli. Seepärast kartsin ka oletada, mida ta arvab sellest siin. Kuigi mulle ei antud tagasi kõiki kaarte, oli algus siiski tehtud.

Jahe nõel läbistas ja sakutas mu nahka. Enda sees, kumisemas, kuulsin tasast kuid järjepidavat undamist, mis meenutas väga Paco majas olnud vana arvutit, kui sinna mõni plaat sisse sundida. Johnathani sõnul põhjustas seda heli Nathanieli kuulist tekkinud rike ja nii oli minu 'süsteem' unnanud ja üles kuumenenud kogu selle nädala vältel kui Randall, John või hoopiski mõni teine teadlane mu jälle lõhki lõikas ja mu programmiga jändas. Randall oli küll lubanud, et vaatab, mida selle probleemiga teha annab, ent tundsin, et tegelikkuses ootas ta vaid juhtkonna otsust – minu surm või elu.

Vaadates hõbedast nõela liikumas, lasin oma mõtetel hüpata sootuks teistele radadele.

"Anatoomiliselt ei saa see ju olla korrektne, ega?"

John tõstis küsiva pilgu.

"Kui minu sees pole muud kui metall, siis kuhu on pandud organid?"

Mees mõtles hetkeks mu küsimuse üle järele, ent siis tema suunurgad tõusid, vormides mehe näole poollõbusa, poolebakindla naeratuse. "Tegelikult täidab sinu masinsüda neid ülesandeid. Kui keha muudetakse robotiks... üleliigsed organid lihtsalt eemaldatakse. Osad hoitakse ka alles – aukude täimiseks. Peamised, mis lähevad, on soolikad."

Noogutasin, intrigeeritud selle veidra maailma veidratest külgedest. "See põhjendab, miks ma kunagi midagi süüa pole saanud. Kõik tuleb otsejoones üles tagasi."

John lõpetas õmblemist. "Mitte päris. Ma võin oletada, et Adri..." Ta köhatas, justkui korraga kohmetudes. "Et sinu magu on vähendatud või kinni õmmeldud. Aga nüüd aja end püsti ja ütle mulle kuidas end tunned."

Tegin nagu palutud. Undamine mu sisemuses oli hakanud vaibuma ning kõlas juba vaid kauge suminana. Tammusin jalgadel, lastes elul neisse tagasi voolata. Püüdsin tunnetada oma jõudu, et tagasisaadud programme ise aktiveerida, nagu John oli varem soovitanud.