Eksinud

15. peatükk

"...neli, neli, viis, üheksa, kaks, kolm, null, seitse, kaheksa, üks, kuus, neli, null..."

"Ainulaadne," pomises noor doktor pead vangutades, suured silmad ainiti minul. Oma hirmu oli ta nüüdseks unustanud, mis mulle osaliselt isegi heameelt tegi. Peale siia saabumist olin saanud vaid vähese tähelepanu osaliseks ning seegi oli puudutanud rohkem mind kui 'objekti' ja vähem mind kui 'tüdrukut'. Dr. Templeton – Nathanieli isa – oli teinud ainult nii palju, et selgitas mulle minu robotliku olemuse. Viimast kinnitas hiljem ka kollanokast doktor Johnathan White – ehk John.

"Ma pole veel sugugi kaugel," sõnasin, katkestades lugemise, kui John minu lauast eemale astus. Ta vajus seljaga vastu kõrget seinaäärset masinat, mis juba mõnda aega tasaselt undas, lõug toetatud rusikale ja kulm mõtlikult kortsus.

"Pii usutakse olevat lõpmatu, transtsendentne arv. Kindlaks on tehtud kuni viis triljonit komakohta."

"Olin alles seitsmekümne esimese juures."

"Kas on võimalik, kuidagi, et oskad meile öelda lõpu? Kas lõppu üldsegi on?"

Pöörasin pilgu lakke ja jäin arvutama. Ausalt öeldes polnud ma sugugi kindel, mida antud pii endast kujutas. Kui John küsis vabalt valitud ringjoone pikkuse ja diameetri suhet, andsin temale vastu arvud, ning arendasin niiviisi meie sisutühja vestlust. Võib-olla mitte nii sisutühja Johni vaatenurgast, aga mina siin ühtegi ratsionaalset eesmärki leida ei suutnud; huumoriga mõtisklesin hoopis inimeste uudishimu üle, mis mõnikord tõepoolest absurdseid piire paistis ületavat. Temale ma seda ei öelnud, ja polnud ka vaja. Johnathan keeldus küll mind laua küljest lahti sidumast, ent sellegipoolest leidsin ta olevat üpriski huvitav ning tore tegelane.

"Ei midagi? Kas tõesti?" Poiss kargas laua kõrvale tagasi, mõlema käega kramplikult selle servast kinni krahmates. "Arvuti sinu sees peaks ületama igasuguse tehnoloogia, mis varem inimeste käsutuses olnud! Aga ikka ei midagi?"

"Sa liialdad." Vidutasin skeptiliselt silmi. "Ma olen isegi sinust väiksem." Lasin pilgul rännata üle meid ümbritsevate hiiglaslike masinate. Tõsi, väikesesse sülearvutisse võis mahtuda rohkem kui vanamoelisesse lauaarvutisse, aga oli raske uskuda, et need masinad siin kujutasid endast midagi, mis kellegi igapäevaellu võiks kuuluda, et vajadusel näiteks külmetuse vastu vanarahva tarkusi guugeldada.

John raputas pead. "Aga sa oled ainulaadne." Selga sirgu ajades köhatas ta hääle puhtaks. Tema kulm tõmbus süvenemisel kipra ning ta tõstis sõrme, just kui midagi meeles pidades. "Inimesed kasutavad elus vaid vähest osa oma ajust. Kõik ülejäänu on meile müsteerium, ja just seda tundmatut ala ära kasutades, uurimustöid läbi viies ja katsetades oleme leidnud, et elusolendi vaimne mina võib asuda just ja ainult seal. Teadvuse fenomen on üks suurim müsteerium nii filosoofias kui loodusteadustes ja..."

Keegi paotas ust, mispeale noormees vakatas. See oli Randall, kes peale kiiret pilguheitu meile kahele kergelt kulmu kortsutas, ent sellegipoolest edasi astus.

"Mida ma öelda tahan, on see, et seda müstilist hingelist maailma teaduse ja tehnoloogiaga kokku viies võib luua midagi, mis on üle meie kõigi mõistuste piiride," vuristas John nüüd juba rutakamalt. Paratamatult hakkasin ma naerma. Ta oli siiski väga entusiastlik, ja mina sain aru vaid vähesest, mida ta just öelnud oli. Niiviisi teenisin meile Randallilt teise, sel korral juba sügavama kulmukortsutuse. Mees oli enda ette, masinakastide küljes jooksvale letile asetanud väikese tahvli ja uuris midagi tillukesest ekraanist enda vastas, aeg-ajalt paberile märkmeid kandes.

"Sa räägid sellega," märkis ta, seistes meie poole seljaga. "Miks ta ei vaiki?"

Hakkasin suud avama, kuid John jõudis ette.