Eksinud

21. peatükk || Nathaniel

Öine aeg tekitas juba oma olemuselt mu meeltes kauget unisust. Eirasin seda õrna sakutavat tunnet, hoolimata ohtu seatud unerütmist. Organisatsioonis ei omanud öö ega päev tihtipeale tähtsust. Pool aastat vaba elu oli liigselt ebavajalikke mugavusi pakkunud, mis nüüd peast välja tuli saada.

Jalutasin läbi hiirvaiksete keldrikorruste. Vaatamata tervesse ehitisse paigutatud soojustitele paistis siinne õhustik kuidagi kõledam, jahedam, justkui püüaks sel pimedal tunnil mõne kõrgema õigusega mind heidutada. Ma ei pööranud sellele tähelepanu. Pidin laoruumi sektorisse kaardiraami järele minema, suurus B2. Täiskasvanud isane laborirott Lozen, saanud nime oma selja peal asetsevast rombikujulisest laigust, oli varsti juba viie aastaseks saamas. Ajapikku kaldesse läinud nanotraadid, mis vahendavad närvirakke ning saadavad rotti ajju kunstlikke signaale, olid hakanud vanema kaardiraami peent materjali läbi kärsatama. Lozen ei teeninud enam ammu ühtegi tähtsat eesmärki, nüüd kus me biorobotid tollastest kaugemale on arenenud, ning lihtsam olnuks ta välja lülitada. Olin siiski otsustanud ta enda koormaks võtta sellele pikemat mõtlemisainet jätmata. Millegitõttu pakkus selle vana rottroboti süsteemi kallal nokitsemine mulle teatud laadi hingerahu.

Laoruumi sektori moodustas kõige madalam korrus, ligi viis meetrit maa all asetsev ruumide rägastik. Kitsas koridoris väreles hele valgus, kui mõtteisse süvenenult robotsüsteemide raamidele ja plastosadele pühendatud hoidiku suunas kõndisin.

Mu tähelepanu püüdis vaikne heli, millegi metalse klõpsatus. Peatusin hetkeks, kuid siis oli kõik jälle vaikne.

Teadsin, et siin all võis olla teisigi peale minu. Kuid miski selles hääletuses ärritas mu kõrvu. Siinsete turvameetmetega, keeruliste lukkude ning raskete seifilaadsete topeltuste juures polnud võimalik mitte häält teha. 

Jäin pidama, kui laienenud koridor tõi nähtavale kellegi seismas eemal mu teel. Silmitsesin tüdrukut teravalt. Märkamatult tõmbusid mu õlad pingesse.

"Angeline?" See nimi tekitas mu keelel võõrast, häirivat tunnetust. "Mida sa siin all teed?"

Ta ei liigutanud. Paistis üleüldse veider, kuidas ta seal seisis, vaade otse ette, millelgi lahtise uksega ruumis tema ees. Lõdvestunud ent sirge hoiak. Nägu emotsioonitu.

Astusin pisut lähemale. "Angeline?" Tundsin oma kuklakarvu tõusvat. Ta ei paistnud tähelegi panevat, et seal olen ja ma taipasin, et olin sellist asja näinud ka varem. Ühekorraga langesid mulle kaela mälestused lennukist. Tulevahetusest. Surusin hambad kokku ja sirutasin käe vöö poole. Sellest polnud kasu. Muidugi polnud mul praegu relva kaasas.

Siis astus keegi lahtisest ukseavast välja ning vaatas minu poole, hinnates mind tuima pilguga pealaest jalataldadeni. Kivistusin paigale, enne kui võtsin instinktiivselt sisse kaitsehoiaku. Peaaegu lämmatav raev tabas mind ehmatava lainena. Hääl mu kurgus lausa tilkus sellest. "Adrian!"

Ta vaatas mind veel momendi ilmetult, hindas mu relvitust ja puuduvat kaitset. Siis mees naeratas. "Rõõm taas kohtuda, Nate. Kahju vaid, et nüüd ainult üllatusjuhustega peame piirduma." Ta tõmbas keelega mõtlikult üle huulte. "Näib, et oled isegi kasvanud."

"Mida sa siin teed?" nõudsin kindlal, külmal hääletoonil. Vaatasin Angeline poole. Ta polnud näolihastki liigutanud. Oli see siis tema jaoks kõik? Oli see keha taas vaid tuttava näoga kõndiv laip? Ehmusin, kui meeleheide mind selle mõtte peale justkui nõeltega torkas.

Adrian lõi käed kokku ja vaatas taha, Angeline poole. Nähtavasti tundis ta end küllaltki vabalt, vaenlaste territooriumil viibimisele vaatamata. "Tulin oma asjadele järele."

"Lood pole enam samad," hoiatasin. "Hoia temast eemale. Marissi keha kuulub nüüd Organisatsioonile."

Adrian laksutas keelt ja naeratas. Tal õnnestus endast alati väga sümpaatne mulje jätta. Taolisest enesekontrollist õhkas ohtlikkust. Adrian oli tark ning osav, teda ei tasunud iial alahinnata. "Randall rikkus meie kokkulepet. Meie 'töösuhted' temaga on nüüdseks lõppenud. See aga ei tähenda, et tahaksin asjatult verd valada." Ühtäkki tema ilme muutus, naeratus kadus. "Ma ei tahaks sulle haiget teha, Nate. Olid alati mu lemmik õpilane. Sestap soovitan sul eluga edasi minna ning koos Randalliga minu omast eemale hoida."