Eksinud

1. peatükk

Pühendatud Gertule, sest... Head sõbrapäeva! :3

Ootasin selle järju väljalaskmist juba nii ammu :D Loodetavasti teile meeldib. Ja kui meeldib, oleksin vägagi tänulik, kui vajutaksite vote või kirjutaksite oma arvamuse kommentaarides :) Sellel järjekal tuleb ka teine raamat/hooaeg; edasises pole ma veel kindel.

Head lugemist :3

_________

„On see ikka täiesti vajalik?“ küsisin, kontrollides uuesti läbi, kas mul kõik vajalik ikka kotis on. Seda vajalikku ei olnudki väga palju. Vaid rahakott, mobiil – mille Paco mulle just kaks päeva tagasi oli muretsenud – ning sellega kaasnevad kõrvaklapid, paar pliiatsit, kamm ja paberitükk bussiaegadega.

„Sa ise tahtsid seda. Kas oled meelt muutnud?“

Vaatasin mõtlikult Paco poole, kes oma vanas kiiktoolis, täpselt toa keskel, istus. Väike vanaaegne televiisor veelgi vanemal kapil nõudis pildi arusaadavalt näitamiseks parimat kohta, mis leida andis.

„Ei, lihtsalt... Äkki ma eksin. Võib-olla olen ma vanem? Võib-olla isegi noorem? Kümnes klass võib mul minevikus nii ette kui taha vaadates kaugel olla.“ Tõmbasin oma koti luku kinni ning kaalusin seda ühe käe otsas. „Keegi ei saa ju kindlalt öelda.“

Mulle vastas hoopiski Daniela, kes parasjagu elutuppa sisenes, juuksehari paremas käes tähendusrikkalt üles tõstetud. "Ära muretse nii palju," ütles ta. "Kool võib isegi lõbus olla. Saad uusi tutvusi ja nii. Uusi teadmisi." Ta naeratas mulle läbi suure seinapeegli, mille ees ta oma keskkohani lainetavaid kuldseid kiharaid üle vaatas, kamm tema käes stardivalmis. "Nojah, Treewell'is käib piisaval hulgal tõpraid, aga usun, et saad hakkama."

Paco heitis Danielale altkulmupilgu, enne kui julgustavalt minu poole vaatas. "Muidugi ei pea sa kimbutajate pärast muretsema. Aga pea siiski meeles - teiste nähes ei mingeid trikke. Ja mis puutub klassi - ausalt öeldes olen su mineviku pärast muret tundma hakanud. Aga kindel on see, et me ei saa sind algklassi panna."

Teadsin väga hästi, mida Paco sellega mõtleb. Varem koolist rääkides oli see mitmel korral teemaks tunud. Ta kardab, kas kunagi oma möödnud elu jooksul üldse jalga koolimajja olen tõstnud. Sooviksin, et saaksin sellele vastata. Kuid mis minevikus, see unustatud. Mitte et see minu teha oleks olnud.

„Ma ei pabistagi kiusajate pärast," vastasin hoopiski tema sõnade esimesele poolele. "Mis siis, kui keegi mu ära tunneb? Mida ma peaksin ütlema?“

„Seda näed sa siis, kui olukord käes.“ Seda öeldes ajas Paco end kiiktoolilt püsti. Mul oli hea meel näha, et tema käsi talle enam valu ei põhjustanud. Murdvarga kuul oli teda tabanud küll juba enam kui pool aastat tagasi, kuid paranemine polnud kulgenud just oodatult. „Aga mulle tundub, et kell on nüüd piisavalt palju. Te peaksite minema.“

Heitsin samuti pilgu seinakellale, mis näitas üksteist minutit seitse läbi. Buss tuleb kahekümnest.

„Lisette!“ hüüdis Daniela üle maja.

„Tulen!“ kõlas koheselt ka vastus ning juba kõlas trampimine, kui tüdruk trepist alla kiirustas.

„Võta nüüd hoogu maha,“ hüüatas Paco. „Kiirabi võib küll kiire olla, aga kooli sa temaga ei saa.“

„Vabandust,“ teatas Lisette. Tüdruk oli väga oma õe sarnane. Mõlemal oli armas ümar näokuju, ühtemoodi rohelised silmad ja pikad blondid juuksed. Lisette omad olid vaid heledamad ja sirged ning erinevalt oma õest, oli Lisettel tukk. Jäin mõtlema, kas võib-olla nende ema naturaalne juukse värv on samuti hele. Vähemalt olid tema silmad pruunid. Olin nende tüdrukute vanemaid vaid korra varem näinud. Nad töötavad koos välismaal, mistõttu nende lapsed elavad siin vanaisa juures.