Peaaegu täiuslik • 5sos • PAUSIL

1.

Katie lebas haiglavoodis. Terve ta perekond, peale koera, istusid kõik ukse taga ja ootasid arsti, kes nad palatisse lubaks. Üsna pea liikus seltskonna poole mees, kes palus ennast kutsuda Dr. Phil-iks. Katie ema küsis arstilt selgitusi, kuid too vastas, et peab enne patsiendiga rääkima. Nad jäid nõutult ukse taha ootama kui Doktor sisse läks. Ta oli seal 15 minutit ning tuli siis ohates välja. Ta näoilme ei öelnud midagi ning Katie ema oli neiu olukorra kümme korda hullemaks mõelnud.

"Teie tütrel on ajuvapustus." kõneles arst. Naine puhkas nutma, kuid kogus ennast pea, et rohkem vastuseid saada. Ashton ja Harry istusid koos toolidel, Harry nuttis ning Ashton hoidis vaevu pisaraid tagasi. "Selle põhjustas löök vastu pead või millegi vastu kukkumine. Selle tagajärgedeks on teadvusekaotus, peavalu ja iiveldus, tasakaalu- ja nägemishäired ning mälukaotus."

"K-kas tal on need k-kõik t-tunnused?" nuuksus neiu ema.

"Jah."

"Kui pikalt see mälukaotus on?" küsis Katie vend, Ashton.

"Ma ei saa midagi lubada ja kindlat öelda. On juhtumeid, kus see kestab tunde. On juhtumeid, kus see kestab päevi." vastas arst. "Praegu paistab, et ta on ajas tagasi läinud ning kui ma küsisin mida ta mäletab, vastas ta, et ta peab minema kellegi Calumiga kontserdile. Ta ütles, et tal on tulemas sünnipäev, ta saab 18."

"Kas teda näha saab?" küsis William. Ta oli ainuke, kes suutis ennast koos hoida.

"Jah," vastas Dr. Phil, "ma kirjutan ta umbes tunnikese pärast välja. Küsige infolauast mind ning me saame paberid korda ajada. Kui midagi patsendi seisundis muutub, siis seal on punane nupp, mis saadab palatisse arstid."

**KATIE**

Ma olin nii elevil, et ma lõpuks 18 saan. Olin seda aega nii kaua oodanud. Ometi ei saanud ma aru miks ma haiglas olin. Aga tegelikult ei olnud see ka eriti oluline. Mõtlesin, mis ema mulle kingib. Mu mõttevoolu katkestas mu perekond ja William, kes sisse astusid.

Mu ema oli nutnud, Harry nuttis ja ka Ashtonil olid silmad punased.

"Mis juhtus?" küsisin naeratades. Mõtlesin, kus Calum on. Arvasin, et läksin talle siiski nii palju korda, et siia tulla, kuid samas võibolla olin ma haiglas vähe aega olnud. Enda riietust vaadatest sain aru, et see võis tõesti nii olla. Aga mul olid seljas riided mille selga panemist ma isegi ei mäletanud. "Miks ma siin olen?"

"Kuidas sa ennast tunned?" küsis ema minu kahte eelmist küsimust ignoreerides. Mulle ei meeldinud see, kuid ma ei hakanud selle pärast ka kära tõstma.

"Hästi, ausalt öeldes, mu pea valutab veidi." ütlesin ma. "Mis päev täna on?" küsisin enda jalgu liigutades. Harry oli minu kõrvale tulnud ja mu vasakust käest kinni võtnud. Naeratasin selle peale.

"Kolmapäev," vastas William, sest ema oli taas nutma hakanud. Ma ei tea miks. Harry ja Ashton ei tahtnud vist lihtsalt rääkida.

"Miks ma siin olen?" küsisin ma uuesti.

"Sa kukkusid," vastas mulle taas Will. Mul ei olnud selle vastu hetkel midagi, sest tema paistis olevat ainuke, kes minuga rääkida suutis.

"Kodus?" küsisin ma üllatudes. Ma ei mäleta midagi mida ma teinud oleks, et selle tagajärg oleks pidanud olema kukkumine.

"Jah,"

"Selge.. aga mis päev täna on?" ma küsisin seda teist korda. Seda, et ma enne seda küsisin ma ei mäletanud.

"Kolmapäev," vastas William uuesti.

"Kauaks ma siia jääma pean?" küsisin ma Harry juukseid silitades. Ta nuttis ikka veel.

"Arst ütles, et ta kirjutab su kohe varsti välja. Proovi, kas sa seista ja kõndida saad." ütles ema üle enda nuuksatuste.

"Ash.." pomisesin ma, kui William liikus minu poole, et mind aidata. Aga ma ei tahtnud ta abi ja ilmselt sai ta sellest ka aru ning toetas ennast uuesti vastu seina. Ma ei vaadanud ta poole rohkem. Ashton jalutas mu kõrvale ning võttis mult piha ümbert kinni ja aitas mind seisma. Mu pea tuikas veidi, kuid midagi muud hullu ei olnud. Jalad paistsid töötavat, kuigi ma tegin väga lühikesi samme. Ilmselt üksi kõndides oleksin ma pikali kukkunud.

Ohkasin ja Ashton aitas mu tagasi voodile istuma ning istus ka ise minu kõrvale nii, et meie jalad üle ääre kõlkusid. Toetasin enda pea Ashtoni õlale ja panin silmad kinni.

"Ashton, kus Calum on?" küsisin ma siiski. Lootsin, et ta selle pärast väga vihaseks ei saa, sest ma teadsin, et talle ei meeldinud, kui ma temaga Calumist rääkisin. Ashton ei vastanud mulle ja ma ei osanud sellest midagi järeldada. "Meie vahel ei ole jätkuvalt midagi.. mind lihtsalt huvitab," ütlesin ma proovides temalt rohkem vastuseid välja meelitada.

"Seda ütlesid sa eelmine kord ka," pomises Ashton ning ma kortsutasin kulmu.

"Millest sa räägid?" küsisin.

"Ashton, praegu ei ole õige aeg," sosistas ema manitsevalt mu vanema venna poole vaadates. Taas ei osanud ma sellest midagi erilist arvata.

"Mis päev täna on?" küsisin ma uuesti. Kaks eelmist korda olid jälle ununenud.

"Kolmapäev," vastas Will.

"Okei.." pomisesin ma vastu ja tõstsin enda pea Ashtoni õlalt.

"Kas me koju ei saa minna?" küsisin ma.

"Me lähme räägime arstiga ja kirjutame su välja eks? Te võite vaikselt järgi tulla ma arvan," ütles ema ning ma noogutasin tänulikult. Nad läksid koos Williamiga palatist välja ja Ashton aitas mind uuesti püsti. Ta toetas mind ühelt poolt ja Harry teiselt. Läksin kahe venna vahel palatist välja. Imestasin, et nad viitsisid mind aidata, sest mu sammud olid tõesti väikesed ja aeglased. Ausalt öeldes ma isegi ei teadnud miks. Võibolla ei julgenud ma lihtsalt suuremat sammu võtta.

__________________________________________________________________________

STARTING IT WITH A BANG!

Jagage enda arvamusi, mis juhtus jne ja kas teile raamatu kaas meeldib? :D

Ja tegelikult on see ajuvapustuse idee tulnud mu enda tuttavate hulgast, see kellel see oli on nüüd kõik korras :)