Peaaegu täiuslik • 5sos • PAUSIL

3.

**CALUM**

Olime Katie'ga sättinud ennast tema voodisse pikali. Ta jäi magama pea minu rinnal samal ajal kui mina ta heledaid juukseid silitasin. Kahetsesin kohutavalt mida ma olin aasta tagasi teinud. Ma ei tea mida ma mõtlesin, kui ma üldse sellega nõus olin. Ja nüüd on mulle antud võimalus teda uuesti hoida, kallistada ja suudelda. Ma ei tea kui kauaks. Kui ta uuesti mäletama hakkab vihkab ta mind nii nagu ta on seda pea terve aasta teinud. See tegi kuradima palju haiget. Peale Katie't muutusin ma jälle selliseks nagu ma varem olin. Magasin iga nädalavahetus erineva naisega, jõin ennast kuskil nurga taga lakku täis, suitsetasin kanepit.

Hommikul kui Ashton mulle helistas olin ma segaduses. Mõtlesin, et ta tahab midagi bändiga seoses rääkida, kuid ta üllatas mind, kui ta ütles, et asi on Katie's. Tol hetkel magas mu külje all Amanda, kelle ma endast kaugemale lükkasin kui ma Kat'i nime kuulsin. Südamest käis valu läbi ning mõtted jooksid automaatselt sellele, mida ma talle tegin. Korra suutsin isegi mõelda, et ta on surnud. Jumal tänatud, et see nii ei olnud. Kuigi aasta oli möödas ei olnud mu tunded tema suhtes karvavõrdki muutunud. Armastasin teda sama palju, kui siis. Ei naised, alkohol ega kanep ei suutnud mu mõtteid temast eemale viia.

Kui ma teada sain, et tal on uus mees - Nathan. Sain ma vihaseks. Väga vihaseks. Loopisin enda kodus pooled asjad katki ja kui aus olla siis isegi nutsin. Olin Katie pärast ka varem nutnud ja tunnistasin seda pigem uhkusega. Ta oli minu iga pisarat väärt. Ma ei teadnud Nathanit varem ja paistab, et ka keegi teine mitte. Katie lihtsalt kolis ühel ilusal päeval enda ema ja Harry juurest välja. Helistas aina harvemini ning külastas neid aina harvemini. Nii palju kui ma Luke käest kuulnud olen siis Ashton on seda Nathanit vaid kaks korda näinud. Kuigi ta tuuritab küll palju, kas see pole siiski liiga vähe?

Ohkasin ja silitasin Katie juukseid edasi. Upitasin enda pead ja tegin ta pealaele musi. "Mul on nii kahju." sosistasin ma. Teadsin, et ta ei kuule mind. Ja kui ta oleks kuulnud poleks ta aru saanud, millest mul kahju oli. Kartsin tulevikku, sest ma teadsin, et ta vihkab mind taas. Mu mõttemulli katkestas Ashton, kes tuppa astus.

Ta vaatas minu ja Katie poole nina krimpsus, kuid ei öelnud midagi. Tal oli käes kandik millel oli toit, kahvel ja joogiklaas, mis oli täidetud mahlaga. Ta pani selle Katie öölauale ning ei keeranud minult korrakski pilku ära. Ta teadis, et mul oli kahju selle pärast mida ma tegin, kuid ta ei andestanud mulle, Katie samuti mitte. Keegi teine lihtsalt ei teadnud, mis toimus. Kat'i ema küll aimas, aga ta ei teadnud.

"Kaua ta maganud on?" esitas Ashton küsimuse.

"10 minutit."

"Kas sa mäletad mu sõnu?" küsis ta.

"Ainult nii kaua kuni ta mäletama hakkab?" küsisin. Mäletasin neid sõnu liigagi hästi.

"Jah. Ära ära harju." ütles ta emotsioonitult ja läks toast välja.

Pahisesin õhu enda kopsudest välja ja pigistasin Katiet tugevamalt. Ma ei tahtnud ega suutnud temast lahkuda. Mulle pakkus huvi kus ta armastatud kaasa on. Ma polnud teda siin näinud, ausalt öeldes polnud ma teda kunagi näinud. Olin õnnelik, et Kat ei mäletanud teda. Mõtlesin, kas Katie armastab teda samamoodi nagu mind. Kahtlesin selles.

Jätkasin tüdruku juuste silitamis ja panin ise ka silma kinni. Ma ei plaaninud magama jääda, kuid siiski jäin.

**KATIE**

Kui ma ärkasin Calum magas. Ta nägi armas välja ning mul oli nii hea tunne kui ta mind hoidis. Tundus nagu ma poleks kaua aega nii rahulikult maganud. Tundsin, et ma justkui puhkasin ennast välja. Ajasin ennast veidi rohkem üles poole ja tegin Calumi lõuajoonele musi. Huulteni ma lihtsalt ei ulatanud. Calum mõmises midagi läbi une ja keeras ennast küllili mind endale rohkem kaissu tõmmates. Keerasin talle selja ja ta pani enda nina mu juustesse. See kõditas mind algul veidi, aga oli siiski hea.

Nägin, et keegi oli mulle süüa toonud. Taldrikul oli hunnik puuvilju ning selle kõrval müslibatoon ja mahlaklaas. Söögiisu mul ei olnud ja seetõttu ma enda toitu ei puudutanud. Vetsu tahtsin ma aga küll minna. Tõstsin Calumi käed enda ümbert ja ajasin ennast ohke saatel püsti. Pea tuikas, aga mitte nii, et ma pildi tasku oleks pidanud viskama. Ajasin ennast püsti ja lasin enda kehal seismisega veidi harjuda. Mul polnud mingit toetuspunkti ja seetõttu pidin omal jõul ukseni saama.

Tegin mõned sammud ning tundsin, kuidas pea ringi hakkas käima. Olin nii uksest kui ka voodist samal kaugusel ning toetuspunkti ei olnud mul jätkuvalt, et mitte kukkuda istusin põrandale ja vaatasin ukse ja voodi vahet. Ma tahtsin vetsu minna, aga ma ei tahtnud Calumit äratada. Kui ma kedagi hüüdma hakkaksin ärkaks Calum üles ja tahaks teada, miks ma põrandal istun. See oleks lihtsalt üks ebamugav vestlus olnud.

Ohkasin ja roomasin ukseni nagu väikesed lapsed enne kui nad kõndima õpivad. Ukseni jõudes tõusin põlvili ja toetasin pea vastu ust. Haarasin käega ukselingist ja tegin selle lahti. Roomasin uksest välja ja lootsin, et keegi mulle vastu ei tule.

Õnneks ei tulnudki. Jõudsin õnnelikult vetsu ja ka enda tuppa tagasi ilma, et keegi minu liikumist märganud oleks.

Voodis tagasi olles panin enda käed ümber Calumi ja suudlesin teda uuesti. Ta naeratas ning tegi hetkeks ühe silma lahti. "Kuidas sa magasid?" küsis ta.

"Väga hästi," naeratasin ma, "sina?"

"Hästi." vastas ta ning pani enda käed uuesti ümber minu.

Mulle tundus, et olime mõlemad vabamad, kuid siiski oli meie vahel mingi veider pinge ja ma ei suutnud välja mõelda, mis see oli ja kust see tuli.

Calum läks õhtul kell 8 ära ja lubas järgmine päev tagasi tulla. Ülejäänud õhtu pakkusid mulle seltsi Harry, Ashton ja Indie. Ka ema ja William astusid vahel läbi, aga nad ei tahtnud meid kahte segada. Mulle ikka veel ei meeldi see Will eriti.

________________________

Äkki see vastab mõnele küsimusele? :D