Kõik oli niiske ja märg. Ta oli kuidagi nagu kaaluta olekus. Siis jõudis talle alles kõik kohale. Kuid samas oli kõik veel hägune. Teda valdasid mitmed tunded. Üks tunnetest tahtis olla teistest üle, kuid milline neist?
Alles nüüd läks kõik selgemaks. Ta avas oma silmad ja nägi enda ees hägust, ja millegi pärast hele punast kuud.
Lõpuks oli ta jõudnud veepinnale ning hingeldas ja ahmis õhku. Jõudes rannale viskas ta end põlvili liivale ja väänas ome pikad loomulikud punased, ehk oranzikad lokkis juuksed veest kuivaks. Pärast seda, viska ta end liivale pikkali, endiselt õhku ahmides.
Natuke ennast kogunud, hakkas ta ennast kuhugi sikutama.Kuid kuhu? Seda ta mõtles päris pikalt.Ta vaatas selle hele punase kuu poole, mis polnud enam nii hägune, lootes leida sealt mingit vastust. Ta vaatas välja sügavalt kuu poole, kuid see vaikis ja muud tagasi hallikaks, nagu see normaalselt olema peaks.
Lõpuks mõtles ta, et pole midagi see üks öö liivarannal ööbida. Kuna oli juba pime, ei hakanud ta isegi mingeid suuri lehti otsima, vaid jäi sealsamas magama, lootes hommiku rohkem aimu saada sellest, kes ta on, kust ta tuleb ja kuidas ta sattus sinna. Aga enne oma pea vaevamist nende mõtetega, uinus see salapärane tüdruk liival märjana lebades.
