Pool tundi olid Cedric ja Andrew istunud kiikudel. Kumbki ei raatsi öelda sõnakestki.
"Kas sa kavatsed kunagi seletada ka?" Küsis lõpuks Cedric, rüübates lonksukese kohvi.
Sellelegi järgnes vaikus nende vahel. Kuulda oli ainult tagaplaanil olevate laste kilkeid, kus nad mängisid ilmselt tagaajamist või peitust. Aga miks ei võiks elu ollagi nii lihtne, nagu lastel? mõtles Andrew, kui ta üritas kuidagi sõnu ritta seada.
"Eemh, mul on südame killud kõik igal pool laiali. Kõik on katki ja peidetud. Igastahes on tulnud keegi, kes on neid hakkanud.....kokku....korjama." ütles Andrew lõppu venitades.
Peale seda tekkis veel üks vaikuse hetk ja Cedric saatis Andrewle imeliku näo.
"KURAT, KAS SEE POLE SIIS ARUSAADAV VÕI? Mulle meeldib Jessica, tähendab Caroline, üli väga. Ta on teinud midagi mu südamega. Mu süda puperdab jubedalt, kui ma näen teda, kuulen teda või ainult mõtlen temast. Lihtsalt kõik tema juures on kuidagi.....nii! Jah, ma ütlesin nii. Ja nii see ongi. Sellest ajast peale, kui me ta tuppa tarisime ja ma talle nime panin. See kõik on kuidagi midagi nii pahupidi ajanud. Aga kuna ta on nüüd Mike õde, siis........ ma ausalt öeldes kardan Mike reaktsiooni. Äkki pärast seda kõike on ta liiga kaitsev jne. Lihtsalt.........ohh." ütles Andrew ja lõpetas selle kõige sügava ohkega.
"Oota, ta meeldib sulle?" Küsis Cedric talt vastu.
"CEDRIC!!!"
"Rahu, Andrew! Ma olen tegelikult väga õnnelik sinu üle, et sul tekib uus silmarõõm. Aga, sa pead ta kohtingule viima. Kui Caroline ütleb jahh, siis ei saa Mike seda takistada. Eks ole? Ja ilmselt sellepärast ka see suudlus palatis, jah? Ilmselt tunneb ta ka midagi. Niiet....."
"Oota, mida sa just ütlesid? Ilmselt tunneb ta ka midagi? See tähendab, et mul on ju siis võimalus!" Karjus Andrew peaaegu üle kogu linna.
Andrew jooksis mitu ringi ümber kiikude ja siis hingas sügavalt sisse ja välja. Lõpuks maha rahunenud, hakkasid nad tagasi haiglasse liikuma.
*****
"...aga ma ei ole ju selleks valmis! Ma pole ju.... Ja ta ei tea....... Ja ma lihtsalt pole veel valmis."
Seda jutuajamist oli ukseni kuulda. Cedric köhatas, kui nad uksel seisid. Mike pööras ümber ja naeratad sisenud poistele. Nende tagant astus sisse äkitselt doktor.
"Nii, Caroline Clashford ja tema lähedased. Diagnoos on selline: kokku kukkumise, valud ja kõik muud sümptomid põhjustas ilmselt mälu tagasitulek. Kuna näidud on nüüd kõik korras, lubame me Carolinel lahkuda haiglast. Kena päeva jätku!"
Ja sellega lahkus doktor ruumist.
"JEE, MA SAAN KOJU!" Karjus Caroline lõpuks. Kõik vaatasid tema poole imelike nägudega.
"Mis on? Kas te poleks õnnelik kui te saaksite haiglast välja?" Küsis Caroline süütukese näoga. Selle peale hakkasid nad kõik naerma.
*****
Kuna on suht ilus ilm, otsustas Caroline, et ta tahab jalutada koju. Kuna Mike ei jätaks enam kunagi oma õde üksinda, läks ta temaga. Kuna Andrewl on üli suure tunded tekkimas tema vastu, läks ka tema loomulikult jala.
Kuna kui otse minna, peab minema läbi mingeid nõmedate tänavate. Ringiga minnes, läheks ühest pargist läbi. Kuna on vägagi ilus, kuid veel pilvine, ilm, läksid. Nad loomulikult tiiruga.
"Kus sa siis elama hakkad? Kas Mike või minu juures?" Küsis Andrew teemat arendades.
"Ma jääks veel hetkel Andrew ja Cedricu juurde. Olen seal ära harjunud ja ei ole valmis veel kolima." Ütles Caroline suht kindlalt.
