Läksin võimlakapi juurde. Mark mu järel ja Taylor minu taga. Kui me peitsime kappi, Mark oli surutud mu vastu, ja veel mu kõrval. Taylor oli ta teisel poolel.
Taylor (sosistades):"Kas sa süsti juba said?"
"Ei?"
Taylor:"Tule..."
Me vahetasime Markiga kohad ära.
Tayloril oli alati kaasas üks, aga ta ei teadnud palju manustada, kui me ei saa mu veresuhkrut mõõta.
Taylor:"Lähme ruttu kooliarsti juurde!!"
"Oota siin, Mark"
Mark:"Ma filmin siin. ."
Jooksime ja ma tundsin, kuidas mu suu kuivaks läheb. Nagu esimene kord, kui see algas...
Ma olin Erliga õues, kuid vaikselt hakkas mu suu kuivama. Ta andis mulle vett. Ja ma jõin sõna otseses mõttes terve pudeli ära.
Janu kadus paariks minutiks, siis tuli tagasi.
Ja ma enam ei mäleta, kuidas, aga mu ema sai aru, et mul on suhkruhaigus ja ütles autos:"Elise?"
"Jah?"
Ema:"Kas sa suudaks terve elu magusata elada?"
"Vist aga ikka vahel..."
Ema:"Siis see täitub!"
Ilma magusata elada? Ja ma fännan šokolaadi...
Haiglas ooteruumis oli igav. Kui mu ema kahtlustega lagedale tuli, siis ma heitsin pikali ja mind viidi teise ruumi. Mõõdeti veresuhkur samuti ära, ja see pidavat liiga kõrge olema..
Aga tänagu õnn, et mu südamerütm on perfektne! Arst kiitis seda.
Okei, mida iganes....
Olime kooliarsti juures ja mu "tavapärased toimingud" tehti ära. Ja ikka kooliarst hakkas oma lolle küsimusi küsima..
Kui võimlasse läksin....
.
*Tänan, et viitsisite lugeda! Vabandan, et osa on lühiksevõitu aga noh, keegi pole perfektne...
Praegu on veel kõik tõsielu...
Kui sa just kommentaaridesse mõnda head ideed ei anna!
Ja vajutage ikka seda ilusat tähekest :)
Elise x-
