"Aidata? Mind? Miks sa mind aitad üldse? Ma ju olen lihtsalt su sõbranna totakas õde.. "
Mark:"Sa pole totakas, sa oled armas! Ja kõige normaalsem väike õde, muidugi! Enamus topiks oma nina kohe teiste asjadesse."
Ma olin nii meelitatud ja et teema kõrvale viia-
"Kas me nüüd hakkaks õppima?"
Mark:"Muidugi!"
Me läksime mu tuppa.
Ta hakkas siis sellest rääkima. Et need on nagu harilikud murrud jne...
Ma kuulasin pigem ta hääle kõla ja vaatasin silma.
Siis tundsin tuima valu oma õlas...
"AI!!!!"
Mark:"Mis juhtus?"
"Ma hoidsin oma õlast kinni, sest see läks lihtsalt tugevamaks ja teravamaks... Ja seal oli väike vistriku moodi asi, mis paistis hõõrdunud... Ja läks vaikselt laiemaks...
Mark nägi seda.
Mark:"Ole paigal!"
Ta tõi noa.
"Mida sa teed?"
Mark:"Kunagi sa veel tänad mind..."
Ja ta tõi Taylori sahtlist taime, mis meenutas kastanilehte.
SEE OLI KANEP!!!!
Kas mu õde on narkar?
Ta pani selle rulli ja lasi suitsu valla, nii, et mu silmalaud läksid lõdvemaks ja lõdvemaks....
Mark:"Jää magama ja ära võitle vastu...!"
Tegin nagu ta ütles.
Kõik oli must. Ja pime...Ma jooksin lihtsalt mööda pimedust ja nägin heledat tähte. Liikusin selle suunas ja hüppasin üle kännu, mis mulle ette jäi. Aga lendasin ülespoole selle tähe suunas ja maandusin ühele pilvele. Alla vaadates nägin oma pere. Üleval aga tekkisid tähed! Ja kuuvarjutus oli paremal pool. Kuu oli punakaspruun ja ma nägin sealt oma peegeldust. Nägin ka merd. See oli koht, millest olen unistanud ajast, kui mu vanemad veel tülitsesid, ja mu eest hoolitses pigem vanaema, kes täitis mu pea unistuste ja soovidega. Ja kuulsin kitarrilugu. Äkki hakkas roose alla sadama, ja matemaatikavalemite vastused! Siis tõusis päike...Ja kuuvarjutus lõppes...Aga tähed ei kadunud.Nad läksid tumedamaks..
Kuni olid nii mustad, et taevas läks taevasinisest valgeks, ja tähed aina tumedamaks ja tumedamaks.
Lõpuks mind ümbritses see taevas. Ja mu nahk oli hele ja juuksed mustad.
Tähti tekkis juurde. Kuni see hakkas moodustama teksti...
"Sa o..."
"Taylor, ma sain hakkama! Ta oleks saanud põletushaava, sest ta prillid kumasid läbi!"
Hoidsin veidi veel silmi kinni, sest ma tahtsin veel kuulda.
Taylor:"Aga see arm jäi küll inetu. Nagu keegi oleks sisse hammustanud või midagi...Ja miks siin nuga on?"
Mark:"Hirmutamiseks. Ma uinutasin ta 'salakoostisega' ja panin külma. Nii ta ei tunne valu."
Taylor:"Ta peal poleks tohtinud seda kasutada. Kes teab mis hallutsinatsioonidesse tema nüüd usub..."
Lugu on illustreeritud.
Mu kallis sõber Elise, tegelikult oli kirjutanud kavapunkti, et "Tähtedega seotud kanepiunenägu"
Ta käis seda ise parandamas, aga loodan et nautisite osa, 401 sõna...Tavaliselt on 217 aga ma läksin väga hoogu...
Kommenteerige mida te arvate!
Vajutage seda tähekest!
Ja nautige sügist!
#Officalk
