"Ma pole ju ka teismeline..."
Crissu:"Sa käitud küll nii! Mis sa kostad? Kas tuled?"
"Ei!"
Ja ma panin toru ära.
Ma olin järsku paanikas...
Kuid jäin rahulikuks...
Väga rahulikuks...
Siis vaatasin oma joonistust ja küsisin iseendalt:
"Kas ma seostun sellega?"
Järgmisel hetkel tuli Taylor ja Mark tagasi.
Taylor:"Ma ei suuda uskuda et meid visati kinost välja!"
Mark:"Taylor, see pole ju minu süü.."
Taylor:"Kui sa poleks valvenaisega flirtima hakkanud poleks meid välja visatud!"
Mark:"Kust mina pidin teadma et ta ei saa naljast aru?"
Siis pani Taylor oma toa ukse kinni.
Ja kuna Mark oli nii "geenius" ja jättis oma võtmed koju, jäi ta meie poole.
Aga kumma juurde ma läheks?
Marki lohutama või Taylorit lohutama..
Iseenesest on Taylor mulle kordades kallim kui mingi poiss.
Aga ma läksin hoopis õue jalutama.
Õue sadas lörtsi. Seega oli väga märg.
Kuigi olid kiigud märjad, tahtsin nende juurde minna..
Park oli mõnekümne meetri kaugusel. Vägagi mu maja lähedal...
Istusin siis kiigule.
Siin sai mööda mu elu kõige valusamad hetked: kriuksuval kiigul, kus tulid head mõtted.
Kodus oleks mul perfektne võimalus olla koos Markiga..
Aga siis võib solvuda mu õde!
Ja kui valiksin oma õe, poleks mul Markiga võimalustki!
Vaikselt tegin oma otsuse..
Ja hakkasin kodu poole kõndima...
Kuid siis jäin seisma. Ja olin nagu zombie lörtsi käes...
Nägin taas seda pilve, millel lamasin. Taevas tekkisid tähed...
Kuid raputasin pead ja ütlesin endale:"Seda ei juhtu..."
Ja tegin trepikoja ukse lahti ja jooksin oma korrusele. Olin ukse ees kuid...
Olin taas pilvel. Seekord ma tahtsin lõppu näha.
Kiri moodustus..."Sa oled eriline. Mittekeegi ei näe, mittekeegi ei hooli, me oleme saladus, ei saa keegi näha. Nii see on. Ja nii see jääb. Kaugel teistest, lähedal üksteisele...Päevavalguses, päevavalguses, kui päike särab, kuuvalgel, kuuvalgel kui kuu pimestab...Paljassilmi, paljassilmi, kui tähed peidavad. Sina. Ja. Mina. Põleme...Pane kaks kokku igavesti, ei muutu kunagi."
Ja loo lõpp ongi käes...20 osa + enne lugemist ja sissejuhatus...
Võibolla Sulle tundub, et lugu lõppes justkui poole pealt. See ei lõppenud poole pealt, sest seda lugu kirjutad sa oma mõtetes edasi...
Kelle ma valisin?
Kuidas see edasi läheb?
Sulle anti võimalus proovida, mis tunne sul oleks kui sa oleksid olnud mina.
Nii on ka päriselus: Sulle antakse mis sa tegema pead, aga lõppudelõpuks valid sa ise oma lõpu.
Näiteks pannakse sind Põhikooli. Aga see on ikkagi Sinu valik, kelleks sa saad põhiharidusega.
Sa võid ka minna gümnaasiumisse...
Ja nii edasi.
Ma tahaksin tänada kõige rohkem Iluvi, ehk siis abiadmini, kes aitas mul loo lõpus kirjutada
(Praegune osa oli tema kirjutatud..)
Ja ma tahaks ka tänada Hailey-t, kellest sai mu BFF.
Ta tuli meie klassi, ja olime juba siis kõiges ühel nõul.
Võite ka tulla lugema meie raamatut "Vampiiristumine" mida ma aitan tal kirjutada. (Me fangurlime "twilighti")
Ja ma tahaks ka tänada @Halluolen12 sest ta oli selle aja vältel üks tore kirjasõber..
Aga loodan et te nautisite seda lühikest raamatut, ja muidugi, me arutasime adminiga ja võib varsti oodata ka raamatut "Ma muutun vägivaldseks..."
Ma arvan et ma võin ka mainida et admin paneb siia lõppu oma tänusõnad.
Elise-x
.
.
See aeg on olnud lühike, kui olen kirjutanud seda lugu...
Sest see oli mu kõige huvitavam raamat, kuigi seda tänu vaid oma heale sõbrale, keda olen paar korda elus näinud..
Alguses, ma isegi ei teadnud, et me oleme kohtunud, kui kirjutama hakkasime.
Raamat oli pigem Elise idee, seega ma ei leia miks tahab Elise, et lisaksin tänusõnad, kuigi ma kirjutasin ainult kuskil 3-4 osa...
Aga tänan kõiki lugejaid, et lugesite minu ja Elise osi.
Ma usun et ka tema tahtis tänada lugejaid, aga unustas selle ära :D
Aitäh teile.
Ja kui te küsite, mis selle osa viimaste ridade moraal oli, siis pange oma pead tööle.
Ja ma ei saa vist mainimata jätta, et see osa koos tänusõnadega, oli 632 sõna, mis on praegu mu rekord! Või noh, kuskil 200 sellest kirjutas Elise :)
Aga aitäh.
#officalk
