Oksandi internaatkool

Kolmas peatükk

    Viimane koolipäev oligi läbi, aga mina tunnistust ei saanud. Raske arvata, miks. Dire andis mulle mingid paberid ka kaasa, et ma need uue kooli direle annaksin. Ma tegelikult kardan jõhkralt seda esimest koolipäeva. Pean ennast kindlasti tutvustama, mida ma teha ei taha kohe üldse. Sellistes olukordades kipub mu nägu värvi muutma. Ja minusugune inimene, kes kardab OMA klassi ees ennast tutvustada, läheb oma käitumise ja hinnete pärast Oksandisse?
Ema head toidulõhnad kutsusid mind alla sööma. Midagigi head siia halli päeva, minu lemmiktoit kana juustuga. Ma lausa jumaldan seda toitu.
"Kas sul on juba asjad pakitud?" küsis ema minult veidi murelikul toonil.
"Jep, kõik mis vaja, see olemas" vastasin emale.
"Püksid, pluusid, sokid, särgid...." hakkas ema loetlema
"Jaaaaaa ema, kõik on olemas, ära muretse" peatasin ta, kuid ta hakkas jälle loetlema:
"Kamm, patsikummid, telefon, ehted, kui sul neid muidugi vaja on"
Naljakal kombel luges ema ette just need asjad, mis mul kotist puudu olid. Kui õhtusöök söödud, siis tormasin ma üles puuduolevaid asju kotti lisama. Ja oligi aeg magama minna.
    Järgmisel hommikul ärkasin ma üsna viletsas seisundis. Pea valutas ja siis veel see äratuskell, mis tiriseb nii kõvasti, et ema isa kuulevad seda ja ei olekski nagu kahte vaja. Igatahes viskasin ma oma äratuskella maha ja jäin magama tagasi. Ärkasin pool tunnikest hiljem. Vaatasin maha ja seal seisis katkine äratuskell. Oli ka aeg. Lõpuks sain ma sellest "kirikukellast" lahti. Võtsin koolikotis telefoni ja vaatasin kella:
"Appi, 15 minuti pärast tuleb juba buss" korrutasin endale võttes koti selga ja haarates laua pealt endale viilu võileiba kaasa.
"Tsau!" karjusin uksest välja minnes, aga tundus, et keegi ei kuulnud seda.
Jooksin kiiresti bussijaama. Õnneks olin seal 5 minutit enne, kui buss tuleb. Koolibuss oli meil sinist värvi pisike kaubik. Imelik tundus see, et olime ühe tüdrukuga seal kahekesi, nagu käiksimegi ainult meie seal koolis.
   Buss peatus umbes pärast 20 minutilist sõitu. Ma olin suhteliselt närviline ja pealegi ei teadnud ma, kuhu minema peaksin. Läksin siis selle tüdruku järel. Tema aga kavatses minna ühte nurgapoodi. Vaatasin, et kell on juba 08:50 ja kool pidi algama kell 09:00. Võtsin vastu otsuse minna küsima tolle tüdruku käest, et kuhu ma peaksin minema:
"Tere! Ma tahtsin küsida, et kus asub siin see Oksandi kool?" proovisin olla võimalikult viisakas ja sõbraliku häälega. Ootasin vastust, aga ta ei öelnud midagi.
"Tal on kõrvaklapid peas ju, ää..mm....tere...!" proovisin teha veidi valjemat häält. Aga tema ei kuulnud ikka ja põrutas kella vaadates kiiresti poodi. Ma ei saanud enam sinna passima jääda ja otsustasin küsida kelleltki tänava pealt. Küsisin siis mingilt vanalt naiselt, kes oli pool kurt ja ei saanud aru, mida ma tahan ja andis mulle hoopis marmelaadi kommi. Okei, sellest tädist abi ei olnud. Võtsin sihikule järgmise. Tundus selline sõbralik onu olevat ja teadis ka seda, kus asub kool. Tuli välja, et see asub kohe selle poe taga, kuhu see tüdruk läks. Tänasin viisakat onu ja ruttasin kooli.
Garderoobis ootas mind väga pikk naine koos oma koeraga. Ta tervitas mind ja ütles, et täna polegi tunde, kuna tuli välja, et õpetajad on mingil koolitusel. Seetõttu said kõik täna vaba päeva. Mind juhatati ühikasse, kus ühes toas pidi olema kaks kuni kolm õpilast. Mina pidin minema mingi Emiliaga ühte tuppa. Mind viidi enda toa ukse taha ja edasi pidin ise teistega tutvust tegema.
"Eks ma pidin siis ise hakkama saama," pidin leppima.
Tegin vaikselt toa ukse lahti:
"Tere! Mina olen..."
"Kao välja!" peatas keegi mind.
"Aga mulle öeldi, et ma pean siia tulema" vabandasin end välja
"Keda huvitab!....Mine nüüd!" kostis tundmatu hääl vastu.
"Kuhu ma sattunud olen?!" imestasin ust kinni tõmmates.
Läksin ja proovisin mõne teise uksega õnne:
"Hei! Ma olen uus õpilane siin ja..."
"Meid on juba niigi palju" vaatasid mulle neli pead vastu
"Kahju" oigasin ja hakkasin ära minema.
"Aga proovi järgmisse tuppa minna, seal on ainult kaks õpilast," hüüdis mulle tumeda peaga tüdruk.
"Eks ma proovin."
Kõndisin mööda pikka koridori edasi.
"Oehh, kui siia ei saa, siis lähen ma kohe järgmise bussiga koju tagasi,"olin ma juba päris vihane.
"Tsauki, ma olen uus õpilane, kas ma saaksin siia tuppa elama tulla?" küsisin lootusrikkalt. See tundus ikka väga kahtlane: kas ma saaksin siia elama tulla?Nagu endal polekski kodu. Igatahes lasi heleda peaga ja keskmist kasvu tüdruk mind uksest sisse ning näitas mulle minu uue voodi ette:
"Siin sa magad ja see on sinu kapp, aga seal on praegu ühe teise tüdruku asjad sees. Aga pole probleemi, ta võib need sinna teisse kappi ka panna ja madratsi peal magada. Noh, ta on selline uudishimulik ja vastik plika," seletas ta mulle pikalt.
"Igatahes, ei soovita talle midagi laenata. Mul määris tekikoti nii ära, et ma ei saanud seda enam kasutadagi. Mustika plekid noh."
Ma oleks ääre lealt naerma pursanud, kuna ta ütles seda nii ehmunult ja imelikult.
"Mm..ää..pff...okei" ei osanud ma midagi öelda.
"Päriselt ka, ma ei valeta," arvas tüdruk, et ma ei usu teda.
Toas ringi vaadates tundus mulle, et olen nagu omas kodus. Vähemalt mööbel oli just selline nagu minu enda toas. Tapeedist rääkides ei vastanud see minu ootustele. See tundus olevat mingi veneaegne tuhmunud rooside ja lilledega tapeet. Peale selle oli see mõnest kohast veidi määrdunud ja katki. Aga see nädal aega kannatab vast ära...ja siis veel nädal ja veel..... Aga ega ma ei saanudki ju lootma jääda mingi mugava hotelli peale.
    Tekkis piinlik vaikus. Pidin midagi tollelt tüdrukult küsima, et vaikust peletada:
"Aga kus see teine tüdruk siis on?" hakkasin vestlust arendama.
"Ta on haige ja ei pidanud sellel nädalal üldse tulema..... Sa tundud üldse ainult temast huvi tundvat? Ei küsinud isegi mu nime ega midagi. " vaatas tüdruk mind veidi imelikult.
Ma ei osanud kohe midagi vastata. Mu suu oleks nagu kokku tõmbunud ja ma ei saa seda lahti teha, kuna tunnen, kuidas ta mind jõllitab.
"Ei, ma lihtsalt proovisin..." ei, ma ei tohi tunduda talle mingi arg inimene
"Mm, mis su nimi siis on?" küsisin
"Marta," oli ta juba iga hetk valmis vastama.
"Marta...ilus nimi ja...ja.." ma panin ennast jälle lolli olukorda. Ta ootas, et ma vastan talle veel midagi.
"Mina olen Ne..."
Mind peatas telefonikõne emalt. Läksin ukse taha temaga rääkima:
"Jaa, ema kõik on korras ja ma jäin hommikul magama ning ei saanud sinuga hüvasti jätta," vuristasin enne, kui ta mulle midagi öelda jõudis.
"Tore, et sa ilusti kohale jõudsid. Ega ma sellelärast küsisingi, kuna sa jooksid nii kiirelt kodust ära ja ma olen praegu tööl. Tsau!"
"Tsau jah"
Istusin trepile maha ja mõtlesin oma päevale järele. Tegelikult polegi siin nii vägev, kui ma siin omale sõpru ei leia.

     🐚Kolmas peatükk lõppes küll ootamatult, aga kõigest edasi räägib minu neljandas peatükis, kus selguvad Nele vaenlased ja sõber🐚