Oksandi internaatkool

6. peatükk

Kell oli 14:25, kui ma oma toas istusin ja muusikat kuulasin.
"Mis musa sa kuulad?" küsis Marta.
Ma ei taha talle tunduda küll ilgelt nõmeda inimesena, aga ma ei suuda temaga rääkida ja tegin, nagu eiraksin teda.
"Mhh, Nele noh, sa oled ikka solvunud selle söökla asja pärast või? Saa üle. Ma ju tahaksin sinuga hästi läbi saada ja värki. No ja see hilinemise asi ka- see oli puhas nali ju," rääkis ta ennast õigustades.
Tähendab pidi ikka tema selle hilinemisega seotud olema.
"Mida? Sina olid siis selle taga või? Mis, miks ja kuidas?" küsisin ootamatult talle otsa vaadates.
"No ma keerasin su kella 10 minutit tagasi. Aga seda ainult pulli saamiseks. Saad ju ise kaa aru, et see on ainult üks NALI," tegi ta süütud ilmet.
"Nali?! Mina pidin kohe esimesel päeval seda õpsi kisa kannatama," proovisin seletada normaalsel toonil, kuid tegelikult plahvatas minus pomm.
"Nii et oleme siis sõbrad edasi?" küsis ta, nagu me oleksime juba aastaid tuttavad.  Mina aga ei vastanud talle midagi ja panin kõrvaklapid tagasi pähe.
"Vaikimine tähendab nõusolekut," rääkis ta oma voodisse tagasi minnes.
Loodan, et  ta saab aru, et tegelikult pole siin mingit sõprust! Ja või see on nali, et keegi lihtsalt tungub su telosse ja vahetab "nalja" pärast su kella, et sa hilineksid. Igatahes, kui ta tahab sõda, siis selle ta ka saab!
    Kuskil poole tunni pärast koputas Hanna mu uksele ja kutsus mind temaga õue jalutama või niisama vaatama. Muidugi ma läksin, kuna ei suuda selle Martaga ühes toas nii kaua veeta. Ja pealegi tahtsin ma rääkida talle minu kurikuulsast plaanist Martale ja Andreale kätte maksta.
    Õues oli jube ilus ilm. Lõpuks talv!! Ma nii ootasin seda. Sadas paksu lund ja oli ka suht jahekas. Mina olin arvestanud aga sügisega ja võtsin kaasa vaid õhukese mantli.
   "Mul on sulle üks jutt, Hanna," kaldusin meie jutuajamisest eemale.
"Nii, ma kuulan," oli Hanna valmis.
"Ma tahaks Martale ja Andreale nii kätte maksta, et nad aru ei saagi, et need meie olime. Nende kõikide "naljade" eest, mis nad mulle ja osaliselt ka sulle korraldasid," seletasin lootusrikkalt.
"Ja kuidas sa seda teha kavatsed?" küsis Hanna.
"No ma ei tea, teeks mingi hullult suure nö "nalja" noh, nagu nemadki," hakkasin elavlema.
"See on iseenesest täitsa hea mõte," arvas Hanna, "aga see tuleks siis ikka korralikult läbi mõelda."
Nõustusin temaga ja ringi jalutades kargas pähe ikka palju veidraid tüngasid, mis teha annaks. Oli selleks siis jahu pähe puistamine või suude ja jalgade kinni teipimine. Lõpuks aga kargas pähe ülihea idee. Otsustasime öösel minna ja varastada, või no laenatata tolle õpetaja koer, kes mind tubadesse juhatas. Ta pidi olema mingi valve või keegi. Paneksime siis ta Marta kaissu ja kõik arvavad, et tema koera võttis. Ja kuna ta seda ise ei mäleta, siis mina olen tõestuseks, et ta on kuutõbine.
     Õhtul, kui Marta magama heitis, ootasime meie Hannaga tema toas. Mis sest, et teised seal magada tahtsid. Meil oli ju ka vaja oma toimetused lõpetada. Istusime koos nagu kaks lolli lihtsalt pimedas toas voodi peal, seni, kuni kuulsime, et valve magama heitis. Siis jooksime toast välja ja otse valve ukse taha. Ta magab tegelikult alati uks lahti, kuna kardab kummitusi ja arvab, et ust lahti hoides ei saa nad talle midagi teha, kuna teised kuulevad. Võtsime ülivaikselt koera ja lootsime, et ta karjuma ei hakkaks. Õnneks oli õnn meie õuel ja koer oli vait nagu haud. Lihtsalt lakkus Hanna nägu kohutavalt. Edasi suundusime minu tuppa. Panime koera Marta kaissu ja ise läksime kaa magama.
"Head ööd!" hõiskasin veel Hannale.
"Head ööd!" sosistas ta mulle vastu.
Paraku aga öö mul nii kergelt ei läinud. Koer tahtis muutkui minu kõrvale tulla ja ainult jooksis edasi ja tagasi.
"Mine sinna, mine, mine!" rääkisin koeraga sosinal. "Aitab!"
Siis aga otsustas Marta sonima hakata ja mina ju kardan seda loomulikult. Jooksin oma voodisse ja jätsin koera talle. Marta aga osutus nii agressiivseks, et hakkas oma kätega kuidagi vehkima ja virutas koerale sellise lataka. Mul hakkas koerast nii kahju, et nii, kui Marta oma öised jutud räägitud sai, jooksin koera kallistama ja musitama. Ma ei saanud ju teda enam sinna jätta. Selle hullu kaissu.
     Saatsin Hannale sõnumi, et ta koridori tuleks. Rääkisin siis talle kogu jutu ära ja otsustasime koera viia Andrea tuppa. Nii, kui minema hakkasime, pani valve tule põlema ja karjus:
"Vargad, koera vargad. Ega te karistamata ei jää, tüdrukud," karjus ta meilt koera ära võttes.
"Me ei vara...." proovisime seletada
"Ei mingeid vabandusi, homme räägin direktorile sellest ja eks siis näeb. Praegu magama!!" röökis valve ise olles šokis.
"Me jäime vahele," olime me ise ka täielikus šoki seisundis.

Järgmises peatükis
Nelet ja Hannat ootab ees ebameeldiv vestlus direktoriga koera varastamise asjus. Kuid Martal ja Andreal õnnestub teha "pulli" Nelele ja Hannale.