Oksandi internaatkool

9. peatükk

Koolist ühikasse jõudes läksime me Hanna tuppa, kuna see oli ainuke koht, kus sai vabalt rääkida. Tema toakaaslased olid veel koolis.
"Nonii, tee fb lahti nüüd," oli Hanna kärsitu.
"Miks? Ta ju ütles, et saame kokku kell 17:00 ja kuskil kivihunnikus," ütlesin talle.
"Kahtlane..." oli Hanna mõtlik.
"On jaa, Hanna. Ma tõesti ei taha ju sinna minnnnnaaaaa,".proovisin talle selgeks teha.
"Nele!!! Me lõime käed!" oli ta juba päris vihane, "muud ei jää nii kui nii üle, nii et sa tuled ja kõik!"
"Okei, okei. Aga sina oled seal samas, eks? Kuskil puu taga või põõsas," sõnasin, olles nõus tolle Kopteriga kohtuma.
Järsku hakkas Hanna karjuma:
"Eiiiiiiiii!! See ei ole võimalik! "
"Mis on?!" küsisin ehmudes.
"See puder, mis me pidime Marta voodisse panema, see on mul kotis laiali!" ütles Hanna voodisse pikali laskudes.
Mina hakkasin loomulikult naerma. Vaatasin ta koolikotti ja õpikuid välja võttes hakkasin lausa öökima, kuna see potsatas sealt ligunenud raamatu lehtede vahelt otse Hanna voodisse.
"Ikka julm...." ei saanud ma oma lauset lõpetada, kuna öökisin nii, et tundsin, kuidas toit hakkab üles tulema. Lõpuks jätsin kuidagi selle jubeda öökimise ja sõnasin:
"Mis me teeme sellega siis?" küsisin itsitades.
"Ma ei tea. Kas paneme selle siis Marta voodisse või? Mulle on praegu kõige tähtsam, et see siit toast välja läheks!" sõnas Hanna.
"Ma arvan, et võiks praegu...ainult praegu panna selle kuhugi siia samasse, sinu tuppa, kuna võibolla saab ju kuidagi selle saladusega talle tagasi teha. Ja siis, kui....." ei saanud ma oma lauset lõpetada, kui Hanna juba mind peatas:
"Oot, oot. See solk minu tuppa ei jää!!!" oli ta juba päris šokis.
"See ei hakka haisema, kui sa sellele pesupulbrit peale paned, kui sul on muidugi. Usu mind, see aitab ausõna," andsin talle nõu.
"Ja kuidas ma selle siit voodist alla trantspordin?!" küsis Hanna.
"Mmm, eeem.... Vaheta oma tekk selle teise tekiga ära. Need on ju samasugused," pakkusin, osutades näpuga teisele voodile.
"Davai," oli Hanna nõus. Just sellel hetkel, kui Hanna oma toakaaslase Karini tekki voodist ära kangutas, tuli sisse valve.
"Mis toimub? Sinu voodi on seal, Hanna!" röögatas ta Hanna voodile nimetissõrmega osutades. Jälgisin igat tema liigutust. Mulle tundus, et ta kahtlustab, et plaanime midagi.
"Mmm, eeem..." ei osanud Hanna midagi öelda. Nüüd oli siis minu kord teda aidata.
"Neil läksid tekid hommikul voodit korda tehes vahetusse," aitasin teda.
"Ja, just... Läksid ja vahetusse," sõnas Hanna. Siis lõi valve ukse pauguga kinni. Miks ta seda veel tegi, ei saanud ma aru, aga vihane ta oli. Seda ma juba tundsin.
"Issand!" ehmatas Hanna oma kõrvu kinni hoides. "Aga tänud, et välja aitasid, kuigi mulle tundub, et ta hakkas veel rohkem meid kahtlustama."
"Tal ei ole tõendeid," tuletasin talle meelde.
"Tubli Nele, sa hakkad arenema," sõnas Hanna mulle seljale patsutades.
Õhtu hakkas kätte jõudma. Hanna oli võtnud endale pähe, et me peame endale rätikud pähe panema ja nägu varjama. Ta arvas, et see ei ole aus, kui tema minu nime teab ja mina temast ei midagi. Hanna suutis mind veenda ja me panime saallid pähe ja prillid ette. Muidugi pärast kahetsesin ma seda, et teda kuulasin, kuna meid vaadati väga, väga kahtlaselt, kui me õue hakkasime minema. Eriti valve. Ta ei saa sellest üle, et me ta koera hetkeks Martale kaissu andsime. Martast rääkides on ta viimasel ajal kuidagi kinnine ja rahulik. Ei teagi, kas tahaksin talle kätte maksta. Hannale ma seda öelda ei saa, kuna ta hakkaks minu peale karjuma.
     Hiilisime siis majast välja, mis sest, et kõik meid juba nägid ja meil jube piinlik oli. Nad ei tohtinud meile järgi tulla.
"Kus see koht nüüd oli?" küsis Hanna sosistades.
"No, kust mina peaksin teadma? Ma ei mäleta ju," sosistasin talle vastu.
"Võta oma telefon välja siis!" ütles Hanna nagu ma oleksin mingi blondiin.
"Külm on ju!" karjusin, võttes kindad käest ja telefoni taskust välja võttes.
"Sinna poole...ja siis veel see kruusatee, mingi kivihunnik peaks seal olema ja...."
"Aaa, jajaa. Ma tean seda kohta," peatas Hanna mind.
"No lähme siis!" ütlesin talle.
    Kõndisime edasi ja peagi nägime kruusateed, kust paistis omakorda kivihunnik. Seal see Heli Kopter oligi. Ma hakkasin kartma, kuna tal oli must mantel seljas. Suhteliselt õudne vaatepilt. Seisis telfon nina ees ja kapuudš peas.
"Mine, mina ootan siin põõsa taga ja kui midagi on, siis karju," sosistas Hanna. Küll aga kuulis seda too Kopter ja vaatas meie poole. Me jooksime põõsa taha ja lamasime oksad vastu nägu kriipimas. Kopter arvas vist, et ta kuulis luulusid ja jõllitas oma telefoniekraani edasi. Siis tuli mulle facebooki teade. Sõnum kasutajalt Heli Kopter. Võtsin kiiresti telefoni välja ja avasin facebooki. Seal seisis:
Heli: Kuhu sa jääd. Ma ootan ju sind. Arvesta sellega, et ma siin üle kümne minuti ei passi, nii et hakka tulema!
Hanna haaras telefoni enda kätte ja hakkas talle vastu kirjutama.
"Oota, anna tagasi nüüd! Sa ei tohi talle kirjutada, me juba läheme ju," karjusin Hannale. Samal ajal kirjutas Kopter mulle uuesti:
Heli: no kuule. Ma ju tean, et sa oled seda näinud! KELL: 17:03, kui täpne olla.
"Palun anna tagasi nüüd!" proovisin Hannalt telefoni käest kiskuda.
"Kannataaaa! Ma kirjutan talle vastu," naeris Hanna.
"Mkmm, anna kohe tagasi!" röögatasin nii kõvasti, et Hanna käsi automaatselt selle mulle tagasi andis. Küll aga mitte minu karjumise pärast, vaid selle pärast, et meie ees seisis see mantliga "Heli Kopter". Telefon filmimas. Tegelikult oli see aga MARTA!
"Mida kuradit!" ütles Hanna juuksed näo peal, nii, et silmad paistsid vaid veidikene välja.
"Hahaaa," naeris Marta kõht kõveras, " kas te tõesti jäite seda jama uskuma?"
"Phahh... ise kaa usud või.." tegin, nagu neraksin selle üle. Tegelikult olin nii vihane, et ei oleks tahtnud talle jalaga näkku virutada, mis oleks olnud ka võimalik, kuna ta kummardus meie poole.
"Mida iganes! Video on käes ja nalja saanud, nii et hüva. Tšaau!" ütles ta mõnitava hääle ja pilguga. Siis ta kadus uhkel sammul põõsaste taha. Meie olime sellest niivõrd šokeeritid, et istusime veel paar minutit seal põõsa all vaikides.
MA MAKSAN TALLE VEEL KÄTTE!!!

Järgmises peatükis:
Marta maksab Nelele ja Hannale alatul kombel kätte. Kätte jõuab reede ja Nele saab lõpuks koju.