Oksandi internaatkool

4. peatükk

    Kell oli 00:43, kui ma ärkasin mingi kolina peale üles. Panin öökapi tule põlema ja mis ma nägin? Marta oli ukse juures ja kangutas ukselinki küljest. Ma ei osanud midagi teha, kuna lugesin, et kuutõbiseid ja sonivaid inimesi ei tohiks segada, sest nad võivad muutuda agressiivseks. Mina isiklikult kardan neid ikka väga.
    Ma ei saanud enam kauem oodata, kuna ukselink oli juba põhimõtteliselt ukse küljest ära ja kui ma ei tahtnud tuppa kinni jääda, siis pidin ta peatama.
"Kuule, mis sa teed seal?" küsisin kartes, et ta läheb hulluks.
"Mh," sõnas ta vihaselt ja hakkas oma voodisse tagasi lonkima.
Mina, vana loll arvasin, et ta tuleb minu juurde ja pistsin karjuma. See hääl kõlas nagu mingi vana mees oleks voodist alla kukkunud ja oiganud, aga mul on lihtsalt foobia kuutõbiste vastu.
    Lootsin väga, et see ukselink oleks korralikult paigaldatud ja et ei oleks ohtu, et me siia tuppa kinni jääme.
    Siis koputas keegi meie uksele:
"Halloo! Kell on peaaegu üks! Öörahust olete midagi kuulnud?!" karjus keegi meie ukse taga. Mulle tundus, et see on see sama tüdruk, kelle tuppa ma algselt minema pidin.
"Kuulge ma tean, et te olete üleval ju!... Ahh, mida iganes," lausus ta ja edasi kuulsin ma vaid ukse pauku.
Vedas, et ta meie tuppa ei tulnud. Tundus küll, et lööb kohe ukse maha ja kargab sisse. Lootsin vaid, et ta ei teadnud, et mina karjusin. See oleks ikka täitsa lõpp, kui terve kool teab, et ma kardan mingi kuutõbiseid inimesi.
   
    Hommikul oli mul üle pika aja hea enesetunne. Tavaliselt olen hommikuti väsinud ja magaks hea meelega edasi, aga täna ärkasin ma juba kell 8 hommikul. Pöörasin ennast külili nähes, et Martat polegi oma voodis.
"Mm, äkki ikka hakkavad tunnid kell 8, nagu vanas koolis algasid," olin veidi hirmul.
"Ahh, mida ma räägin. See ei ole võimalik, ma vaatasin ju seda kellaaega mitu korda üle,"proovisin ennast veidike lohutada.
"Kava, loomulikult ju, päevakava on mul ju olemas.... oiieii, jätsin selle koju kapi peale"meenutasin kotis sobrades.
   Järsku tuli Marta uksest sisse, võileib käes:
"Hommikust! Sa sööma ei lähegi?" küsis ta suu leiba täis.
Ahjaa, söömine on ju kell 07:45.
"Aaaa, ma unustasin ära! Kus söökla on?" küsisin kiirustades.
"Sealt paremalt poolt uksest sisse minnes ja siis seal paistab trepp ja mine sealt alla," seletas Marta mulle.
"Ahahh," kiirustasin uksest välja.
   
    "Trepp, trepp.... kus see trepp nüüd siis on?" vihastasin ennast välja.
Otsisin seda kurikuulsta treppi viis minutit ja leidsingi. Läksin sealt alla ja äkki olingi sööklas, aga mitte just sellises nagu vaja. Mulle vaatasid otsa kaks kokatädi.
"Mis siena siin tied?" küsis üks vene päritolu priske naine.
"Mma otsin sööklat," ei tahtnud sõnad suust välja tulla.
"Mine sinna kullakene!" sõnas teine kokk irooniliselt.
"SIIA EI OLE TEILE ASJA!" oli ta päris vihane. Mis ma siis nii valesti tegin, et nad nii vihaseks said? Igatahes tahtsin ma häbi pärast maa alla vajuda, kuna kõik kuulsid seda riidlemist ja itsitasid seal.
    Läksin köögi kaudu ilusti sööklasse ja vastu vaatasid mulle kõik 20 pead, kes seal olid. Vist. Igatahes istusin ma esimesse ettejuhtuvasse lauda, et mitte jääda sinna passima ja vaatama nende itsitavaid nägusid.
"Piinlik jah?" küsis üks tumeda peaga tüdruk minu kõrval.
Vaatasin talle kahtlasel pilgul otsa ja ta sõnas:
"Ei, ei, ega ma siis paha pärast. Lihtsalt mul juhtus nagu sama moodi, kui ma siia kooli alles tulin. Eelmisel aastal. "
"Päriselt ka või? Kuidas see võimalik on?" imestasin.
"Sa oled Martaga ühes toas eks?...Nad lepivadki kõik kokku, et juhatavad sind valesse kohta ja no need kokad, nad on koguaeg nii vihased ja kurjad ja neile ei meeldi, kui keegi köögis käib," seletas ta mulle.
Mida paganat?! Eriline õeluskott ikka küll. Algul hirmutab mind oma sonimisega ja siis veel juhatab mind valesse kohta ka.
"Miks nad nii teevad?" küsisin nii kõvasti, et kõik sööklas vaatasid mulle otsa. "Sorry,"vabandasin, kuid keegi ei teinud sellest välja ja sõid edasi. Siis vastas tüdruk mulle, et nad tahavad nalja saada ja teistel sõna otseses mõttes marki täis teha.
"Okeei," laususin ja sõin edasi.
"Mis su nimi on?" küsis tumeda peaga tüdruk. Jee, lõpuks leidsin normaalse inimese, kellega tuttavaks saada.
"Nele. Aga sinu?" proovisin jääda tagasihoidlikuks.
"Mina olen Hanna," sõnas ta meeldivalt ja kuidagi nii viisakalt.
Järsku sirutasid kõik oma käed välja minu juurde ja hakkasid ennast tutvustama ja tahtsid, et ma neid tervitaksin.
"Kaisa, Karin, Maria, Grete..." laususid nad läbisegi.
"Tere, Nele. Meeldiv tutvuda. Nele. Ja, Nele. Nele olen," proovisin olla sõbralik. Kui kõik said ennast tutvustada, siis hakkasid nad edasi sööma nagu midagi poleks olnudki.
    Nad kõik tundusid olevat toredad tüdrukud.
"Huvitav, kas siin koolis käivadki ainult tüdrukud?" tundsin huvi. Vaatasin siis sööklas ringi. Ja mis ma avastasin? Sööklas oli ainult üks ja ainuke heleda peaga ja priske poiss, kes istus omaette lauas. See tundus nii imelik, et ta laual oli 5 magustoitu, aga tema oli täiesti üksi seal. Arvasin, et äkki kõik annavad oma magustoidud lihtsalt temale ja sellepärast ongi ta veidi priskem, kui teised. Ei, see on liiga õel, et ma nii mõtlen. Kui mul piimasupp ja võileib söödud said ja ma sööklast ära hakkasin minema, siis nägin, et tolle poisi lauda läksid sööma veel neli õpetajat. Vaesekene, ta peab sööma koos õpetajatega ühes lauas.

    "Tsau,"hüüdis keegi mulle, kui ma oma tuppa hakkasin minema. Pöörasin selja ja nägin, et Hanna oli seal. OMG ma olengi vist leidnud endale sõbra. Ouujee, vot see on nüüd küll vinge.
"Mm, tsauu," vastasin Hannale. Ma ei taha, et saaks nüüd valesti aru, et ma olen väga korralik ja et mulle meeldib vaikus. No ma ei saa ju kohe mingeid imelikke asju tegema hakata. Loodan, et tema ka nii korralik pole nagu tundub.

    Jooksin kiiresti oma tuppa. Marta istus voodi peal ja luges raamatut.
"Kuidas toit maitses? Aa, ja ega sa ometi sööklasse minnes ära ei eksinud?" küsis ta minult nii süütul pilgul. Oleks talle kohe tahtnud peale käratada, aga ma ei tahtnud minna kohe temaga tülli.
"Imemaitsev toit ja ei eksinud. Aitäh juhatamast," tegin talle võltsitud naeru.
"Ei eksinudki. Tore siis ju," sõnas ta ja hakkas toast kohe kiirel sammul kuhugi minema. 
"Ma tean küll, kuhu sa lähed. Sa lähed teiste käest küsima, et kas mu jutt vastab tõele," laususin vihaselt, kui Marta ukse kinni oli pannud ja ära läinud.
Martast on saanud mu vaenlane, kellele ma seda küll ütelda ei tahaks, aga sisimas ei meeldi ta mulle!

🐚Järgmises peatükis:
Nele uus sõbranna Hanna tutvustab Nelele kooli ja inimesi. Nele kohtub ka esimest korda uue direktoriga. Nele kannab Marta peale viha.🐚