Oksandi internaatkool

8. peatükk

Koolipäev möödus päris kiiresti. Välja arvatud esta. Seal ma piinlesin selle õpetajaga nii, et vähe pole. Kõigepealt käskis ta mul mu iseloomujooned tahvlile kirjutada. Nagu ma rääkida ei oskaks. Siis pidin ma ennast kirjeldama omadussõnadega ja mis mulle veel teha meeldib. Rääkisin, et ma olen sõbralik ja aus ja tore ja tagatipuks ka veidi pealetükkiv. Siis hakkas ta küsima, et mis mõttes pealetükkiv ja milles ja miks. Ta on ise eesti keele õpetaja ja ta ei tea, mis tähendab pealetükkiv või?! Hanna ei saanud mind kuidagi aidata ka, kuna ta istub esta tunnis Gretega juba aasta algusest peale. Õpetaja ei luba kohti vahetada ja seetõttu sattusin mina Andrewga kokku istuma. Ta on tagasihoidlikum. Kuid see ei tähenda, et ta siis arg oleks. Ta räägib päris palju ja ta pinginaaber ei ole just kõige parem olla. Aga ta teab kõike. Rääkis mulle, et Andrea ja Marta on ta unistuste printsessid. Aga rohkem meeldib talle Andrea.
"Andreaga on meil rohkem ühist. Näiteks nimed. Ülisarnased ju," jutustas ta inglise aksendiga.
"Mm, ma ei tea. Aga mis Martal häda on siis? Ilusad juuksed ja puha..." proovisin talle Marta ilu pähe määrida.
"Ta on ka ilus, aga Andreas on midagi erilist ja saatus oleks nagu meid kokku viinud," ütles Andrew unistavalt.
"Kuidas? Sa meeldid ka Andreale või? Aww, kui nunnu," rääkisin Andrewle hellitaval toonil.
"No ma ei tea. Ta pelgab mind veidikene. Ajab mind oma juurest minema ja...aga see käib ju tõelise armastuse juurde?" küsis Andrew mult.
"Oojaaa," vastasin kavalal toonil, kuna teadsin, et see võib olla minu ja Hanna uus kättemaks Andreale ja Martale.
     Enne viimast tundi helises mu telefon. Helistaja oli tundmatu, aga ma võtsin vastu.
"Jaa? Kellega ma räägin?" küsisin uudishimulikult. Hanna lähenes mulle ja pani kõrva telefoni juurde.
"Tere! Mina olen teie lapse Nelgi.....vabandust Nele kooli direktor ja ma tahaksin rääkida veidi teie tütrest."
Ma olin paanikas. Ma ei osanud midagi öelda ja vaikisin. Ta pidi ju sõnumi saatma! Sellel hetkel haaras Hanna mu telefoni ja edasi rääkis ta vaid nii:
"Tere! Mis temaga on siis? ..... Oii, ma väga vabandan tema pärast..... Kas tõesti?....Okei....okei..... Ja muidugi. Vabandage see on minu sõbranna telefon. Minu oma on hetkel katki. Küllap sellepärast ta teise numbri andiski. Okei..... Head aega!"
"Mis ta ütles?" ründasin kohe Hannat oma küsimustega.
"Mm...ta tahab sinu emaga kokku saada ja rääkida sellest teemast. Pidi veel minu emale ka helistama ja tema samuti kutsuma," ütles Hanna murelikult.
"Päriselt? Mida ma nüüd teeeeeeen?!" olin ka mures.
"Ära põe. Tal ei ole mingeid tõendeid. Ja pealegi tahtis ta sinu ema põhimõtteliselt ainult sellepärast näha, et koolist rääkida," lohutas Hanna mind, "aga sa pead nüüd päriselt oma emale rääkima."
"Oieii! Aga kas ta ütles kuupäeva ka või?" küsisin Hannalt.
"Mkm, ta ütles ainult, et ta sinu kaudu kuidagi sobiva kuupäeva saadaks. No, et su ema ütleb sulle ja sina direle," seletas Hanna.
Siis helises kell ja meil hakkas käsitöö tund. Olin terve tunni omas mullis ja mõtlesin ainult sellele dire asjale. Kartsin kohutavalt, et ema ja isa saavad nii vihaseks ja ma ei tea, mis nad teha võivad. Siis tuli õpetaja minu juurde ja küsis:
"Tere, ma kuulsin, et su nimi on Nele, jah? Mida sina käsitöös eelmises koolis tegid?"
"Kudusin kindaid," vastasin talle.
"Kindaid? Meie ei teegi siin koolis üldse kindaid," imestas ta, "aga sellisel juhul saad sa sellel veerandil vabad tunnid käsitööst," ütles ta mulle.
Ma olin nii hämmingus ja arvasin, et ta teeb kõigest nalja, aga siis istus ta oma toolile maha ja sain aru, et ta mõtles seda tõsiselt. Olin hämmingus, et siin kõike nii vabalt võetakse. Igatahes sain ma teha, mida tahtsin. Mina aga mõtlesin terve aja selle peale, et kuidas emale öelda, et ta peab kooli tulema.
Siis tuli mulle facebooki sõnum. Vaatasin seda ja see inimene, kes mulle selle saatis polnud mul sõbralistis. Konto tundus olevat libakonto, kuna nimi oli Heli Kopter. Aga ma ei tea ka, milliseid nimesid vanemad oma lastele panevad. Avasin siis meie vestluse ja seal seisis sihuke segane tekst:
Heli Kopter: Hei! Ma olen tähele pannud, et sa ei salli eriti Martat. Või noo olen kuulnud. Vist. Ei saa öelda praegu. Ma tean Marta kohta tegelt üli julma saladust. Ma ei tea küll, kas see nüüd üli julm on, aga....
Näitasin seda siis Hannale olles ise segaduses. Hanna oli suht vaimustuses sellest, ja sõnas:
"Ou, jumala änksa ju. Küsi, mis see on nüüd! Enne, kui ta välja fb läheb,"
"Mhh, ma ei tea. See kuidagi julm ei ole või?" küsisin Hannalt.
"Eii, jumala eest Nele. Ta teeb sulle iga kord mingeid haigeid asju ju. Tule mõistusele. Ma arvan, et siin oleksid kõik vaimustuses sellisest pakkumisest teha oma vaenlasele kõik tagasi. Need on meie reeglid, Nele. Mõistad?" oli Hanna hämmelduses minu liigsest sõbralikusest.
"Mm, ma ei tea ikka...," sõnasin, kuid Hanna vihast nägu vaadates ütlesin "olgu."
"Ruskaaaa!" oli Hanna rahul minuga.
Kirjutasin siis tollele Heli Kopterile vastu:
Mina: Terekest! No mis saladus see siis on?
Heli Kopter: Sa ei tohi kunagi öelda kellelegi, et mina sinule seda ütlesin.
Mina: Olgu, aga kes sa üldse oled siis?
Heli Kopter: Heli ju!
Mina: Ookeeei:)
Heli Kopter: Okei, okei. Ära arva, et mul selline nimi on, aga ma ei saa oma päris nime öelda sulle. Lähme nüüd asja juurde. Ma räägin sulle sellest siis, kui me kuskil kokku saame, kuna äkki keegi vaatab su sõnumeid. Ma ei saa kõiki usaldada! Aga saame kokku sellest ühikast edasi minnes mööda seda kruusareed on üks kivimägi. Seal täna kell 17:00. Tsauki!
Olin hirmul. Näitasin siis seda Hannale ja ka tema oli niivõrd ehmunud, et pani kudumisvardad käest ja rebis mu telefoni enda kätte.
"Jumala põnev ju," oli ta minu õnnetuseks vaimustuses, "sa lähed, eks? Aga ma tulen kaasa. Tahan ka seda tüüpi näha ja pealegi olen ma siis su turva, kui ta juhuslikult otsustab agressiivseks minna."
"Mkmm, ma ei lähe. Ma ei tea ju, kes ta on ja mis ta teha kavatseb," ütlesin Hannale otsustuskindlalt.
"Ta tahab ju sulle selle saladuse öelda!" karjus Hanna liigagi kõvasti. Kõik vaatasid meie poole küsivate ja vihaste pilkudega. Klassis oli siis vaikus. Isegi õpetaja ei teinud enam sellest välja. Vaatasime üksteisele otsa ja ta sõnas juba poole vaiksemal toonil:
"Nele, sa pead sinna minema. Sa ei saa sellisest pakkumisest ära öelda!! Ma tulen sinuga salaja kaasa."
"Hanna, palun saa minust ka aru. Ma kardan ju, ma ei tea, kes ta isegi on.....aga olgu, ainult siis, kui sa minuga kaasa tuled," ütlesin pool sosinal.
Lõime Hannaga käed ja enam ei saanud ma taganeda. See otsus tundus mulle küll ulmeline, aga ma teen seda!

Järgmises peatükis:
Hanna ootab juba õhtut, et minna kohtuma tolle Heliga. Nele ei soovi seda teha, aga kui ta Hannale seda lubas, peab ta seda ka tegema.