52 veidrat lugu

Uus algus

  1. A story entitled "A New Beginning".  

Oli täiesti tavaline päev. Päike paistis, linnud lendasid, kuid Olümpose mäel käis jube sagimine. 12 jumalat kogunesid ümarlauaks, kus nad pidid nii mitmedki otsused vastu võtma. 

Zeus oli juba laua ääres istet võtnud. Ta vaatas huviga oma lapsi, naist ja teisi sugulasi. Oli harv juhus kui kõik kogunesid ühte ruumi kokku. Jumalad hakkasid ükshaaval oma kindlaks määratud kohtadel istet võtma. Zeusi paremale käele istus tema armas naine Hera. Lõpuks suutis isegi Hestia kolde juurest eemale tulla ning oma koha sisse võtta. Aphrodite sättis oma juuksesalku ühte pidi ning teist pidi ning ohkas rahulolematult. Tema tähelepanu kippus tihti hajuma, kuid isa köhatus tõi ta tagasi unistustest.

 „Mul on heameel teid kõiki siin jälle näha. Täna on meie arutluse järjekord jõudnud Marsi, Maa ning Veenuse juurde," alustas Zeus. 

„Mina panen ette, et teeme täna mingi tõelise otsuse ära," sekkus ägeda loomuga sõjajumal Ares. „Sada aastat tagasi otsustasime, et paneme Saturnile järve, et meie inimnukkudel oleks huvitavam, aga nood otsivad vett aina oma Marsilt ja ei vaata üldse õigesse kohta."

„Mida sina siis soovitad meil teha?" küsis solvunud Athena, kelle idee see oli olnud.

 „Me peame tegema midagi suurt, et ka meile ja muusadele jaguks põnevust."

„Sina, Ares, muidugi muretsed muusade heaolu pärast, seda näeme iga õhtu," sekkus ka Artemis, kellel meeldis pimedas nõidustega tegeleda ning seeläbi nägi ta paljutki. 

„Lapsed, rahu!" sekkus Zeus. „Mulle meeldib Arese ettepanek. Tõesti, me pole juba sajandeid midagi korralikku teinud."

„Ma nägin nägemust ja arvan, et peaksime Maaga midagi ette võtma," avaldas Apollon arvamust. „Inimesed on hakanud käituma nagu jumalad, seega olekski õige neid natuke karistada. Tulevikus läheb kõik ainult hullemaks, seda võin teile öelda."

„Las Veenus ja Maa põrkuvad kokku. Mulle ei ole kunagi meeldinud Veenuse nimi," krimpsutas Aphrodite nina.

 „Kullakene, sulle ei meeldi Veenus, kuna sellel imelisel planeedil on sinuga sama kaunis nimi," naeratas Zeus.

 „Aga mulle Maa meeldib, me ei hävita seda aga võime Uue alguse läbi viia. Kas kellegil on ettepanekuid?"

„Teeme üleujutuse, see puhastab kõik ära!" erutus merejumal Poseidon.

„Üleujutus juba kunagi oli. Oleme ikkagi originaalsed," ütles Ares, „Paneme inimesed üksteise vastu sõdima ning lõpetame alles siis kui viimseni on inimrass hävinenud!"

„Toome allmaailma Maa peale! Mul aitab pimeduses olemisest!" rõõmustas ka Hades.

 „Hades, sa tead, kus on allmaailma koht," rahustas Zeus teda. Allmaailmajumal proovis igal kokkutulekul oma alluvatele valgemat kohta välja võidelda, kuid teistele jumalatele tema idee ei meeldinud.

 „Mina arvan, et peaksime inimestele andma seda, mida nad ise tahavad," võttis ka Hephaistos sõna. „Mis selleks oleks?" küsis tarkusejumalanna Athena, keda asi hakkas huvitavama.

„Kuna mina olen tulejumal, siis olen kursis kõigega, mis minu valdkonda puudutab ja olen tähelepannud, et inimesed kardavad jubedalt Päikest. Seega minu idee oleks, et krutime natuke Päikese aktiivsust ning kõrvetame kogu Maa ära."

„Polegi väga halb idee," nõustus tunnustavalt Athena. 

"Paneme idee hääletusele," ütles Zeus, kelle rinnus paisus uhkus oma poja üle. Tasapisi hakkasid kõik käed tõusma, mõned enesekindlalt, kuid teised justkui kahtlevalt. Lõpuks oli üksteist kätt tõusnud, isegi Hera oli käe tõstnud. Zeus oli kartnud, et tema naine pole plaaniga nõus, kuna talle koledasti meeldisid inimesed. Lõpuks jäi ainult üks käsi lauale.

 „Mulle see plaan ei meeldi. Kui me hävitame inimesed, kes siis kauplevad?" küsis Hermes, kes kartis, et jääb oma tööst ilma.

 „Me loome uue rassi järgmises ümarlauas, aga niikauaks võid oma puhkuse välja võtta," lahendas Zeus probleemi. Hermes nõustus muheldes, sest päris mõnus oli Olümpuse mäel külitada ja lasta viinamarju suhu toppida. Nüüd tõstis ta juba rõõmuga käe üles ning otsus oli ühehäälselt vastu võetud. „Otsus on vastu võetud," teatas Zeus ning lõi oma piksenoolega kolm korda vastu maad. „Järgmine kord on arutlusel, millise uue alguse me Maale loome."