52 veidrat lugu

Hirm Londonis

5. A story set in London.

Ma olin 135 meetri kõrgusel, kui sain aru, et käivad minu elu viimased minutit. Ei, ma ei tundnud, et mu süda hakkab seisma jääma ning ma ei näinud ka ette muid tervisehäda. Paljud võiksid arvata, et ma märkasin, et Londoni vaateratas on katki läinud, kuid ka see polnud tõeline põhjus. Vaateratas oli oma parimas eas ning üdini terve.

Mind hirmutas hoopis see, mis ma all nägin. Iga sekundiga lähenesin ma oma õudsale lõpule, mis oli juba osaks saanud mitmele inimesele. Nende elutud kehad läksid uuele ringile, kuid nende silmi enam ei vaimustanud ilusa Thamese jõe vaated. Ma ei suutnud oma silmi lahti rebida inimeste lõppudest. Nad olid olnud liiga lummatud kõrgusest, et enda lõppu ette näha, seega olid nad üllatunud, kui neid tabas saatus. Nad ei jõudnud isegi karjatada enne, kui nende kaelast hakkas verd purskama ning viimane elujõud välja kisuti. Minu silmad haarasid ahnelt suurt lihanuga, mis järjekindlalt inimesi hakkis, andes mittekellegile võimalust. Mu pilk liikus nuga hoidvale käele ning seejärel värvitud näole. Tema punasele suule. Ta naeratas sõbralikult ning ka tema valgete laugudega silmad olid täis rõõmu. Minu ajul läks hetk aega, et olukorda tõlgendada- mind ootas all kloun, kes hakkis inimesi! Sattusin paanikasse. Mul oli tükk tegemist, et oma käed kangutada lahti metalltorus. Lõpuks jäi minu ellujäämise instinkt peale ning hakkasin väljapääsu otsima. Oleksin võinud varem välja hüpata ning jooksu pista või siis leiaksin mõne relva millega end kaistma? Ühtegi arvestatavat relva aga ei olnud, seega pidin riskima jalaluude murdmisega, kuid see oli igati parem võimalus, kui klouni kätte sattuda. Proovisin oma turvavööd lahti teha, kuid see oli kinni kiilunud. Ülevalt tilkus minu põsele veri. Surusin vaevu paanikat tagasi. Minu hingamine muutus ebaühtlaseks ning näpud olid kui kummist. Käte värisemine tegi aga pandla avamise peaagu võimatuks. Rahmeldasin pandla kallal ning kirusin vanaaegset tehnikat. Tundsin, kuidas rihm lõpuks alla andis ning hakkas aeglaselt avanema. Tõstsin pilgu, et kontrollida kõrgust, kuid ainuke asi, mida nägin oli minu peakohale tõstetud verine nuga, mis langes minu poole. Avasin karjudes silmad ning langesin šokki. Paanika peletuseks tellisin baarmenilt klaasi viskit, mille kummutasin korraga kurgust alla. Kõrtsnik lausus märgates minu kaamet nägu ning kere hoogsat värisemist: „Sa pole esimene välismaalane, kes satub Londoni pubisid läbikammides deliiriumi."