52 veidrat lugu

Pikk rännak

  7. A story about a journey.  

„Issi, miks me peame jälle minema? Ma üldse ei viitsi, mulle meeldib siin ka!" kaebles kaheaastane Andu.

 „Mis sa arvad, et sulle meeldiks siin olla ka siis kui -25 kraadi õues tuleb või kui lumi tungib tuppa? Meie ei ela sellist külma üle, sa tead seda väga hästi."

„Aga kas mõnda lihtsamat võimalust ei ole?"

„Tänapäeva lapsed on liiga mugavaks läinud. Mõtle vanale ajale, kui teepeal oli palju vähem söögipeatusi, kuna siis ei olnud moes meie söötmine! Mõtle oma vanavanaisa peale, mida tema pidi läbi elama!" sai Andu juba tuttava loengu.

 „Mind ei huvita, kuidas temaga lood on, mind huvitab see, et miks me peame kaks korda aastas reisima! Jääme siis soojale maale pidama!"

„Andu! Mine aita emal parem asju pakkida! Me juba rääkisime samat juttu Egiptuses, kui sa tagasi ei tahtnud tulla! Kui me jääksime sinna siis oleks meil liiga palav ja pealegi siin on meie kodumaa! Vaata naabri Antsu pere juba läheb, me oleme ajast maha jäänud! Kullake, kuidas lood on?"

„Mina olen valmis," teatas Andu ema. Ka Andu võttis end lõpuks kokku ning ajas püsti. Ta sirutas oma tiibu ning kukutas end pesast alla. Talle meeldis oma vanemaid mõnikord ehmatada vabalangemisega.

 „Aega ei ole lollitada," riidles isa. „Kui kiirustame, siis jõuame Antsu perele järgi, koos on toredam lennata."

„Just, ma pidingi Niinalt küsima, et mis mahla ta Egiptuses eelmine kord meile pakkus. Mäletate küll, see mis oli mõnusalt magus!" Linnud lisasid kiiresti tempot, kuna naabripere oli saanud juba korraliku edumaa.

Nad tundsid juba, kuidas külm tiivaotsi näpistas. Peaasi, et lumi enne maha ei tuleks, kui nad jõuavad põhjamaadest välja!