52 veidrat lugu

Ära vaata üles

  9. A creepy story.  

   Oli hilissügis. Taevas oli pilves ning kogu päev tundus sombuselt pime. Õnneks oli lõpuks tööpäev läbi saand, kuid kahjuks oli taas kätte jõudnud kolmapäev. Igal nädalal oli mul kolmapäeviti kohustus minna emale külla, kes elas nii kaugel eemal tsivilisatsioonist, et sinna ei saa ühegi trantspordiga.

Bussiga saab küll linnast välja ning teeotsani, kuid sealt pean veel viis kilomeetrit jala kõndima. Kõigepealt läbisin väikse metsatukka ning siis saabus tüütu tühermaa. Siin oli lõputu põld, niikaugele kui silm ulatub ei olnud midagi näha.

Nii kui ma astusin viimaste puude alt välja tabas mind kõhe tunne. Vaatasin otsivalt ringi, et mis võis sellise tunde põhjustada, kuid kõik oli vaikne. Olin keset tühja platsi ainuke inimhing. Järsku tabas mind arusaamine. Keegi oli mu pea kohal. Ma tundsin tuule sahinat enda kohal. Nagu tiivad oleksid laksatanud üleval.

Mul ei olnud pääseteed. Olin ihuüksinda, keegi ei saanud aidata. Ümberringi tühi plats, mul ei olnud kuhugile pageda. Ma teadsin ainult ühte asja kindlalt, kui ma üles vaatan on minuga lõpp. Olend ootab vaid, et mu kannatus katkeks ja ma piiluks ning siis ta ründab mind.

Ma kiirendasin sammu, kuid oht püsis pea kohal. Tundsin tema tiibade alumiste sulgede puudutusi oma juustel. Nii pikalt oli veel minna. Ma ei suutunud enam. Mu kannatus oli katkemas. Ma ei teadnud, millal ta ründab, kuid just ründama ta pidi. Miks ma tulin täna siia. Ma ei taha enam. Ma tahan oma koju. Ma tahan ära siit. Ma tahan üles vaadata. Ma ei taha üles vaadata.

Ma hakkasin jooksma, kuid komistasin ja kukkusin maha. Kuid ma suutsin mitte üles vaadata. Kuulsin laksatust peakohal ning võpatasin. Ma ajasin end püsti, kuid soovisin jääda lamama.

Astusin paar sammu edasi, kuid oht rõhus edasi mu õlgadele. Mu käed hakkasid esimesena värisema, kuid paari minutiga vappus kogu mu keha. Mu silmadesse langesid pisarad ning põllud hägustusid. Ma kardsin oma pisaraid välja näidata, kuna ka see oleks võinud ohtu ärritada. Üks pisar langes põsele.

Mu peas karjusid mõtted, kuid ma pidin neid vaigistama. Ma ei suutnud enam. Ma ei tahtnud nii enam jätkata. Liiga pikk tee oli ees. Tühjus. Minu ees ei olnud enam midagi. Ma ei teadnud, kas lähen enam õiges suunas. Peas oli ainult suur segadus. Mõtted moodustasid karuselli. Pisarad langesid juba ojadena.

Surusin käed külgedele, et nende värisemist taltsutada, kuid olukord läks aina hullemaks. Mu ninast tilkust vett, kuid ma ei hoolinud enam, et seda ära pühkida.

Ma ei suutnud enam. Ma vaatasin ülesse... Seal ei olnud midagi.