Energumenus (M&E kirjandusvõistlus)

Kaks

Sassi harjumus McDonald's-is käia oli ebatervislik nii talle endale kui ka tema rahakotile - nii ütlesin ma talle alati. Võib-olla polnud mu sõnadel suurt mõju osati seetõttu, et ma iga kord temaga kaasa nõustusin minema.

Ma polnud plaaninud seda meenutada. Tahes-tahtmata mõtlesin sellele aga nii kaua, kuni toit enam kuidagi alla ei tahtnud minna ja ma pool oma kartulitest Sandrale andsin. Mu sõbranna tegi kõik, et mind heas meeleolus hoida. Ta pahandas nagu kibe vanamemm omaette, kui rääkisin talle tundmatust sõnumist, mille Facebookis sain. See rahustas mind piisavalt, et asi mõneks ajaks unustada.

"Aga tähtsamal teemal," vadistas Sandra peagi edasi, "eile mu vend ütles, et kannan liiga palju lillat. Suudad seda uskuda?"

Ma muigasin. "Ta pole vist kunagi sinu riidekappi näinud."

"Või tervet mu tuba," lausus Sandra ülepingutatult silmi pööritades. "Vastasel juhul oleks ta ammu sussid taeva poole visanud." Sandra ilma lillata ei olnud Sandra. See oli tema vaieldamatu lemmikvärv ning ta ei kartnud seda tunnistada. Isegi WC-poti kaas nende kodus oli lilla ning ma panustan, et Sandra käsi oli sealgi mängus. "Ja ise käib ta ringi üleni mustas nagu mõni emo-wannabe. Mina pole talle kunagi moepolitseid teinud!" Tüdruk luristas mõtlikult oma colat. "Ma peaksin talle jõuludeks paar paari lillasid sokke kinkima ja siis guilt-trippima teda neid kandma. See oleks vahva."

Näksisin vaikselt ühe friikartuli kallal, seda rohkem nagu maitstes kui süües. "Vähemalt on sul vend." Kuna ma ise kasvasin üles ainsa lapsena, ei teadnud ma, mis tunne on omada venda või õde. Mõtisklesin, kas see oleks midagi sarnast nagu koos parima sõbraga üles kasvamine.

"Jah, kohutavalt tore," ütles Sandra võltssarkasmiga. "Tead, ta isegi ei tea seda laulu "Lilla istus vangitornis"."

Kergitasin kulmu. "Mis asja?"

Sandra suu vajus lahti. "Sina ka? Mis värk inimestega on tänapäeval?"

Lambid meie pea kohal värelesid ning kustusid silmapilguks. Sandra luristas oma jooki, silmitsedes valgusteid süüdlaslikult. "Ma pakun, et nemadki ei tunne Lillat."

Ma naersin, vaikselt ja kohati poolikult - see oli parim, mida ma praegu suutsin. "Mina pakun, et lambid kohe kindlasti ei tunne Lillat."

Kui valgus mõni hetk hiljem taas vilkuma hakkas, heitsin pilgu lettide poole. Need ei teinud nii vaid meie peade kohal, vaid terves ruumis. Töötajad vaatasid kõhklevalt lage, mõni liikus ringi justkui otsides vea allikat, teadmata täpselt, mida ta tegema peaks.

Sandra tõusis püsti. "Ma käin enne trisses ära kui tuled täitsa kustu lähevad. Ei tahaks seal pimedas kükitada." Trisseks kutsus Sandra WC-d. Tema sõnavara oli pidevalt mõnevõrra vanamoeline, kuid ma pakun, et ta harjutas neid sõnu endale meelega sisse. See tegi temaga vestlemise palju lõbusamaks ning mõnikord õppisin ma ka ise mõne uue sõna.

Võtsin lonksu oma joogist ja alustasin järgmise kartuli näkitsemist, kuni Sandra ära oli. Ma jälgisin noorte töötajate segaduses ja tüdinenud pilke, kui nad püüdsid aru saada, mis vooluga lahti on, kui ei kusagilt miski mulle vastu külge lendas. Haarasin tooli servast kinni ja vaatasin üllatunult üles meesterahva poole, kes end kiiruga sirgu ajas ja vabandas. Ta ruttas minema juba enne, kui ma ise midagi öelda jõudsin. 

Taipasin, et mu süda tagus meeletult; minu rahutus oli taas välja ehmatatud.

Sandra libises tagasi oma istmele, vaadates ukse poole kergitatud kulmuga. "Mis see praegu oli?"

Kehitasin õlgu. "Tal oli vist kiire ja koperdas..." Mu sõnad vajusid ära, kui ma midagi taipasin. 

Mu rahakott. Olin selle jätnud oma kandikule. Enam see seal ei olnud.