Energumenus (M&E kirjandusvõistlus)

Kolm

Aprilli kolmandal kuupäeval kirjutati Aleksander sisse psühhiaatriakliinikusse. Ma sain sellest teada alles viis päeva hiljem, kui liigne mure minust võitu sai ja ma nende koju helistasin. Mulle vastas Sassi tädi Nadja, kellega ma varem väga suhelnud polnud, vaatamata minu pidevatele külaskäikudele. Ent Nadja lubas mind poisi tervisega kursis hoida; Sassi ema pidavat poja olukorra tõttu suure stressi all vaevlema, mistõttu oli ta nähtavasti unustanud minule olukorrast teada anda.

Järgnevad päevad olid vahest seni kõige pingerohkemad. Püüdsin keskenduda õppimisele ja oma hinnetele, nähes koolis kõvasti vaeva, et mõtteid vähekegi mujale saada. Ent see ei olnud lihtne.

Tõsiasi, et Sass viidi hullumajja, oli liiga tõeline kinnitus, et miski tema peas oli korrast ära. Kuigi mu teadmised meditsiinist olid äärmiselt kitsad, nagu võiks ühest keskkooliõpilasest aimata, lootis suur osa minust, et Aleksandri probleemi tuum on midagi füüsilist. Võib-olla midagi tema ajus, midagi, mille arstid saavad korda teha. Ent teisest küljest kartsin, et vahest keegi ei saa enam midagi teha, isegi kui nad probleemi leiavad.

Mitu pikka ja närviderohket päeva hiljem sain ma Nadjalt häid uudiseid: Aleksander olevat ravimite all pisut paranenud. Arstid lubasid talle külastajaid ning Nadja küsis, kas ma tahan teda vaatama minna. Ma läksin.

Mind hoiatati, et Aleksandrit hoitakse rahustite mõju all - põhjustel, mida keegi mulle täpsemalt ei seletanud. Nad ütlesid vaid, et muidu pidavat ta käituma... veidralt. 

Kui ma palatisse astusin, oli ta voodis istuvas asendis ja luges raamatut. Mind märgates Sass naeratas laialt ning kui poleks olnud neid tumedaid rõngaid tema silmade all või neid kohutavaid haiglariideid, oleksin vabalt võinud uskuda, et kõik ongi korras. Sellegipoolest tundsin end suures osas maha rahunevat ning ruttasin voodi juurse, et Sassi emmata.

"Täitsa pull lugu, mis?" kostis Sass mind vastu kallistades. "Kes oleks võinud arvata, et ma kunagi hullumajja satun."

Tooni järgi kõlas ta juba rohkem nagu tema ise, kuigi ma panin tähele varjatud kurnatuse nooti tema hääles.

Tõmbusin tagasi ja võtsin istet voodi serval, küsides, kuidas tal siin läheb.

"Toit võiks parem olla, aus olles. Ma tahaks rämpstoitu. Kohe kangesti."

Ma naersin. Ja tema naeris. Me mõlemad naersime, kuni meie hääled kohmakalt vaikusse hääbusid. Ma nägin ta pilgust, et ta ei tahtnud siin olla, ent ma ei tahtnud sellest otseselt juttu ka teha. Tegelikult olin ma üleüldse ebakindel, millest oleks okei rääkida ning millest mitte. 

Niisiis rääkisin ma, kuidas mul endal läinud on, rõhutades kõike positiivset ning jättes välja negatiivse. Siis rääkis tema kõikidest alles välja tulnud arvutimängudest, mida ta pole kogu selle jama pärast saanud mängida. Ta rääkis mulle filmidest, mis ta oli haiglas olles jõudnud läbi vaadata. Rääkis lugusid teistest patsientidest, mida ta oli pealt kuulnud või näinud. Ta rääkis ka Saaremaast, kuidas ta tahaks suvel minuga koos tagasi minna ja meres ujuda.

Mida rohkem ta rääkis, seda rohkem nägin, et meie esimene tervitus oli olnud vaid üks tubli pingutus ning tegelik Sass oli vaid kurnatud vari endisest Sassist. 

Sellegipoolest läksin ma see päev koju uue lootusega. See lootus püsis minus paar nädalat, mil ma käisin Aleksandrit vaatamas nii tihti kui võimalik. Muret tegi veel vaid, et arstidel ei paistnud endiselt aimu olevat, mis täpselt Sassil viga oli. Hellitasin lootust, et seal polnudki midagi. Et võib-olla saab ta peagi koju.

Need lootused purustati peagi.

Oma tihedate külaskäikudega hakkasin märkama muutuseid, mis olid liiga sarnased ajale, mil Sassi peavalud kandusid üle veidraks käitumiseks. Mis iganes ravimeid talle seal ka ei antud, hakkasid need kas kaotama oma mõju või hakkas Sass kaotama midagi enamat.