Energumenus (M&E kirjandusvõistlus)

Viis

Aleksander, keda mina teadsin, oli alati positiivses meeleolus. Probleemide ees ei muretsenud ta kunagi üleliia, vaid tegi kõik endast oleneva, et neist üle saada - või lõi käega ja leppis, et on liiga laisk, selle üle hiljem ka naerdes. Ta ei ärritunud kergesti ja suutis ka teisi rahustada, kui seda vaja oli. Ta võttis kõike huumoriga ja naeris oma naljade üle.

Sass meelitas sõpru nagu valgus pimedas meelitab putukaid. Ent sellele vaatamata pani ta mind alati esikohale. Mõnikord ma imestasin selle üle, sest nii mõningal moel olime üksteisest täiesti erinevad. Mina vajasin, et keegi minuga juttu puhuma tuleks, enne kui tekkis isegi võimalus sõpruseks. Mõnikord ma nutsin, kui ma millegagi hakkama ei saanud. Ja ma mõtlesin iga kord, miks ta lahkub oma teiste sõprade seltsist, miks ta jätab oma tegemised pooleli, et tulla ja istuda minu kõrvale, panna käsi üle mu õlgade ja öelda mõni tobe nali. Miks ta ronis öösel minu aknast sisse, kui tuulerõugetega kodus vangis olin. Juba järgmine päev olime mõlemad täpilised. Miks ta lasi mul võita pooled videomängudest, iga kord lõpetades mu vastuvaidlemise suudlusega.

Ühel hetkel ma enam ei esitanud endale neid küsimusi. Vastused olid olnud enesestmõistetavad. Need olid osa minu elust.

Nüüd tundsin, nagu oleks mind pooleks rebitud. Sellega oli võimatu harjuda.

. .. ... .... .. .... ... .. .

Ajasin end värisevatel jalgadel püsti ning ootasin ligi minuti, ent midagi ei juhtunud. Osa minust hakkas arvama, et ärkasin just mingisugusest eriti elavast unenäost. Kuid ma olin endiselt siin, Saaremaal, kus ma mingigi loogika järgi olla ei tohiks. 

Olend, kes meenutas Sassi, oli olnud liiga tõeline. Ma ei suutnud seda ka suure tahtmise juures kuidagi silmapetteks tembeldada.

Pidin midagi ette võtma, kuid kuidas sa helistad oma tuttavatele ja ütled, et kurat teleporteeris su kilomeetrite kaugusele? Peale Sassiga juhtunut arvaksid nad, et olen ka ise aru kaotamas.

Vaatasin maja poole. Deemon-Sass oli rääkinud veidraid asju, mis endiselt mu mõtteid kummitasid. Kui seal oli olnud väikegi tõetera, siis võib-olla keegi teine teadis sellest midagi.

Ma kaalusin, kas koputada uksele, ent lõpuks astusin lihtsalt sisse. Välisuks oli lukustamata. Nende maja tundus tuttav ja võõras üheaegselt; ilma Sassita polnud see enam sama.

"Tere!" hüüdsin vaikselt esikust edasi astudes. "On keegi kodus?"

Mu häälele järgnes vaikus. Kuid siis tabasid mu kõrvad kellegi sammud. Tagumise toa ukse vahelt ilmus nähtavale Sassi ema nägu. Ta oli mind nähes üllatunud, samamoodi nagu ma ise. Naise silmad olid tema kahvatu näo taustal punased, tema kunagi ilusad pikad juuksed olid pesemata ja segamini, justkui oleks ta vaid hetk tagasi voodist välja astunud.

Ta kammis sõrmedega kiirelt läbi sassis juuste ja astus lähemale. "Katrin, mida sa siin teed?" Kunagi varem polnud ta seda minult küsinud. Aastatega oli sellest majast saanud mu teine kodu.

"Huvitav," laususin vaikselt, peaaegu omaette. "Ma tahaks ka ise teada. Ma arvan... võib-olla Sass kutsus mu."

Ma ei teadnud, millist vastust ma temalt ootasin. Et ta nutma puhkes ei olnud iseenesest kuigi ootamatu, ent tema sõnad olid.

"Oled sa nõus kuulama midagi segast?" küsis ta pisarate vahel. "Palun. Ma pean selle endast välja saama."

Ma noogutasin. Sõnatult juhatas ta mind elutuppa, kus diivanil istet võtsime. 

Kui ta rääkima hakkas, jooksid külmavärinad üle mu selja. "Aleksander ei lahkunud kunagi. Ta ei ole enam elus... kuid ta pole ka surnud."

Neelatasin, surudes alla kasvava hirmu. "Ma tean," kostsin vaikselt. "Ma nägin teda. Just praegu. Õues."