Energumenus (M&E kirjandusvõistlus)

Üks

See hommik algas nagu iga teine tolle juulikuu argipäev oli alanud. See kõlab kui mõni kohutav kližee ja kuidas ma vaid tahaks, et see nii olekski! Tõele näkku vaadates pean tõdema, et mis tuli, pidi tulema varem või hiljem. Ent kas keegi üldse suudab ka tegelikkuses halvimaks valmis olla?

Ma panin riidesse, pesin hambad, sõin paar võileiba ning kirusin end, et ainult apelsinimahla olin ostnud, mis peale hammastepesu nii meeldivalt ei maitsenud. Kammisin juuksed ja käisin veel siin-seal toas ringi, enne kui iseenda ning oma asjad lõplikult kokku pakkisin ja korterist väljusin. Ust lukku keerates mu käsi hetkeks peatus. Mu süda jõnksatas ja momendiks tundsin end tolles kerges olekus, mil su meeled pole päris nii selged kui olema peaks. See kõik oli möödas vaid sekundiga ning kuigi kusagil sügavamal tasandil jäi minusse halb maik, süüdistasin noore keha ja kasvuperioodi kõrvalnähtusid või hommikupäikese palavust. 

Sõitsin 42. bussiga kesklinna, peale mida ootas mind ligi viieteistminutiline jalutuskäik tagasihoidlikku kohvikusse, kus olin endale selleks suveks tööd leidnud. Ettekandjaks olemine polnud minu esimene valik, ent see ajas asja ära. Sain maksta oma toidu eest, poole üürisummast ning jätta väikese osakese eneselegi, samas kui vanemad aitasid korterikulude teise poolega. Korter ise oli väike, kõigest ühe toaline, aga sellegi üle ma ei kaevanud. 

Olin ligi pool teed kõndinud, kui mu mobiil helises. Juba sel hetkel tajusin halba, kuid eirasin ebameeldivaid mõtteid kõne vastu võttes. Mu ema hääl viivitas momendi, kuid kui ta rääkima hakkas, teadsin kohe, et mu sisetundel oli õigus olnud.

"Kas läksid juba tööle?" küsis ta küllaltki tavapärase tooniga, ent värinat tema hääles ei olnud võimalik peita.

"Ma varsti jõuan sinna. Ema, mis lahti?"

Ta vaikis veel hetke ning ma kuulsin tema ebakindlat hingamisrütmi pisut liiga valjusti. Viimaks ta ohkas, lastes tõel kõlada. "Aleksander... suri täna hommikul. Mulle just helistati kliinikust. Ta oli kaks tundi tagasi kooma langenud, arstid ei saanud midagi teha. Pool tundi tagasi kuulutas arst ta.. surnuks." Vaikus. "Kullake, mul on väga kahju."

Ma lõpetasin kuulamise juba esimese lause juures. Mu ema sõnad olid kauged, rääkisid millestki, mis ei saanud ju ometi tõeline olla. Osa minust, tublisti väiksem osa, aga valmistus olukorraga leppima, sest sisimas olin ma alati aimanud, et Sassi tervis ei olnud enam mõeldud paranema.

Siiski, ma nutsin.

Ma ei mäleta, millal me emaga kõne lõpetasime või kuidas ma end ühtäkki jälle koduteel leidsin. See soe suvepäev oli alanud nagu iga teine, ent jätkus minuga patja nutmas, kuniks päike üle taeva liikus ning soe tuuleiil endaga hallikad pilved kaasa tõi ja kerge vihmasabin hääletult minu ainsale vana puitraamiga aknale koputas.

. .. ... .... .. .... ... .. .

Ma kasvasin üles Saaremaa põhjarannikul. Kuna asustus oli minu kodukandis üpriski hõre, ei tundnud ma ühtki omavanust last kuigi hästi. Sellegipoolest oli mul alati tegevusi rohkem kui nende jaoks aega jätkus. Metsas lookleva kraavi - mida tollal pidasin jõeks - kaardistamisest kuni auguga kivikeste korjamiseni, putukatele oma väljamõeldud nimede andmisest umbrohupärgade punumiseni - väiksena oli mul harva igav. Mu isa käis tööl, ema jäi minuga koju, kuigi ma olin liiga energiline, et mul alatihti silma peal hoida. Sellegipoolest oli mulle reegleid kehtestatud vähe. 

Neist vähestest üks keelas mul näiteks üksinda mereäärde uidata. Kuid miskipärast astusin ma ühel suvepäeval sellest piirist üle - vahest kogemata, võib-olla mõnd putukat taga ajades. Mäletan, et leidsin end ühel hetkel läbi hõreda puudesalu mere sinist lainetust silmitsemas. Unustades sel hetkel vanemate hoiatussõnad, tatsasin edasi veepiiri poole, mõeldes rannaäärsetest kivikestest, mille hulgast olin nii palju kordi varem koos vanematega auguga kive otsinud.