Girl from the roof (Eesti keeles)

3. See tugev kallistus!!

Ta on natuke imestunud kui toibub kiirelt. " Ohoo tulidki tule võta siis istet". Lähen tema juurde ja  istun.  Oleme juba viis minutit vaikuses istunud kui küsin "Miks sa tahtsid et ma siia tuleks?". Ta vaatab minu poole ja küsib "sul on keegi?". Pööritan silmi mis see tema asi on kuid vastan siiski. "Ei ole kuigi see pole sinu asi". Ta tundub kuidagi imelik. Ta hakkab suud avama kui ma püsti kargan. Ma ei taha teda  mida ta ütelda tahab. Ta vaatab mind üllatunult ja ajab ka ennast püsti. Ma hakkan minema" ütlen kiiresti ja pööran selja. Nojah kas ma tõesti lootsin nii kergelt tema käest pääseda. Ta on mu käest haaranud ja tõmbab mind endale lähemale. Ma seisan täpselt tema ees. Ta hoiab ühe käega üht ja teisega teist minu kätt nii et suht võimatu on põgeneda. Mulle ei meeldi et selline valelik inimene mulle nii läheda on. "Palun kuula mind lõpuni ja ära sega vahele". Mõtlen hetke kuna mul eriti valikut pole olen nõus.Noogutan. Ta silmitseb hetke mu nägu ja hakkab rääkima "Sa oled mulle alati meeldinud ja " ta jääb vait kui näeb mu nägu. Nojah ma näen ilmselt välja väga üllatunud. Ta muigab ja jätkab "Ma tean et minust ei arvate eriti hästi aga sa meeldid mulle päriselt". Pööritan silmi. Ta ilmselt saab aru et ma ei usu. "Tahad ma tõestan" küsib ta järsku. Enne kui ma midagi vastada jõuan kummardub ta juba lähemae ja surub oma huuled minu omadele. Ma olen nii üllatunud et isegi ei reageeri sellele. Ta libistab oma käe mu tagumikule ja  hakkab mu kaela suudlema. Mõistus hakkab ka tagasi tulema ja ma hakkan ta peale karjuma "Kurat mida sa endale luba lase lahti". Ma siplen nagu segane aga ta on liiga tugev ja ta ei lõpeta. Pidin ma siia tulema. "Appiii" karjun juba mitmendat korda. Ta ei tee väljagi. Ta teab väga hästi et siin ei kuule mind keegi. Ma oleks pidanud vähemalt ütlema kuhu lähen aga nüüd ei tea keegi kus ma olen. Ta libistab oma käe mu särgi alla kuid järgmisel hetkel ta rebitakse minust eemale. Üks poiss lööb teda nii et ta kukub alla madalasse vette. Alguses ma arvan et see on Danny aga tal on teistsugune keha ja juuksevärv. Poiss vaatab alla sealt kus Karl vette kukkus ja lausub "Ma ei luba kellelgi sellisele tüdrukule liiga teha isegi mitte sinul semu". Ta tuleb minu juurde nii, et ma ta nägu näen. Jummel küll see poiss on samuti Karli kambast. Ta võtab mu käest ja tirib mu metarajale.

Oleme minu maja ette jõudnud. Jah, ta saatis mu koju. Oleme päris paju rääkinud. Tema nimi on Adam ja ta elab paeaegu siinsamas. Ta tundub teistsugune pealegi ta päästis mu. "Aitäh et mu koju saatsid" lausun õrnalt naeratades. "Pole tänu väärt" ka tema naeratab. Hakkan selga pöörama kui ta lausub "Tead ära muretse Karl ei  tee sulle rohkem midagi küll ma selle eest hoolt kannan". Pööran ümber. "Ma olen sulle väga tänulik" naeratan taas. Tuleb juba loll tunne nii palju naeratades. Siis ta teeb aga midagi ooatmatut. Ta haarab mu oma suurte käte vahe ja kallistab kõvasti. Sama teen mina. Tal on jube hea lõhn. Naudin seda seni kuni ta minust lahti laseb ja selja pöörab ja minema kõnnib. Ma seisan veel hetke paigal. Ma pean tunnistama et ta tugevate käte vahel oli ütlemata mõnus.Selle mõtte saate avan värava ja kõnnin majja.

................................................

Vabandust et sellega nii kaua läks ja et see nii lühike on.