Girl from the roof (Eesti keeles)

8. Sosinad tuules

Ärkan ehmatuse ja meeletu peavaluga.

Nägin unes kuidas ma pikutan oma voodis ja Adam lebab mu kõrval. Ta hoiab mul lihtsalt käest kinni ja sosistab kõige kaunimad asju mida minu kõrvad kunagi kuulnud on. Kõik on nii rahulik ja õnnelik, aga kui silmad avan näen, et ta pea on ära pööratud. Teiselpool teda lamab samututi tüdruk kelle ta käest hoiab ja kõik need sosinad, need polnud mõeldud üldse mulle vaid talle. Tüdruk naeratab säravalt ja juskui ta poleks mu kohalolu tähele pannud tõstab ta äkki silmad ja vaatab mulle otsa. Järgmisel hetkel ta pilgitab mulle silma ja vaatab taas Adamit.

Viimase nädala sündmused on minult viimese energia välja kurnanud ja juba järgmine nädal algab kool. Mis tuletab mulle meelde, et ma peaks igaaastase forokonkursi jaoks pilete tegema minema. Ohkan ja vajun veel sügavamale patjade vahele. Mõne minuti pikutanud tõusen siiski üles ja lähen pesema.

Tänane päev kujuneb tõenäolisekt katastroofiks kuna olen otsustanud Adamile öelda mida ma nägin ja, et sellega (mis iganes see oli meie vahel) ,et sellega on lõpp. Lõpp, ainult neli tähte ja nii palju mõju.

Lähen trppist alla aga kedagi ei ole. Ilmeselt on kõik välja läinud. Söön hilise hommikusöögi ja võtan oma fotoka. Selle aasta teema on loodus. Plaanisin minna järve pildistama aga arvaestade viimased sündmus pole mul vähematki tahatmist sinna minna. Väravast väljudes keeran järsult vasakule, ehk vastasuunda. Kui järve ei saa võtan jõe. Jõgi voolab läbi metsa kus on kõik puud kaunite sügisvärvide poolt ehitud. Peatun kalda ääres. Siin on nii rahulik, peaaegu nagu viimast nädalat poleksi olnud. Jah, oli ka imelisi hetki ja ma ei suuda neid unustada ja ma ei kavatse lasta endast üle sõita. Tagasi jõudes klaarin esimese asjana selle ära.

Mitu tundi on möödunud piki kallast jalutades ja ma arvan, et ma olen mõne päris hea pildi samuti saanud. Igastahes olen jõudnud kaugemale kui mul oli plaanis minna. Seisatan, et veel mõni pilt teha kui märkan teiselpool kallast liikumist. Tardun, kuid saan ruttu enesevalitsuse tagasi ja kükitan. Kes iganes nii kaugel metsas ka on mina temaga kohtuda ei taha. Oma meeletuks üllatuseks näen plondi juuksepahmakat ja oma venna nägu. Mida tema siin veel teeb. Ta liigub mööda kallast kordagi siiapoole vaatamata. Ma ei tohiks oma venda jälitada. Pole minu asji mida ta siin teeb, aga ma ei suuda uudishimule vastu seista ja järgnen talle omaltpoolt jõge. Püüan liikuda võimalikult vaikselt, aga lehed krabisevd igal sammul mu jalge all nii, et see pole sugugi lihtne. Õnneks ta ei märka midagi. Järsku keerab ta aga metsa. Kirun vaikselt. Mida ma nüüd teen. Jõgi pole kuigi sügav nii, et ma saaks läbi minna aga see tähendaks saada läbimärjaks ja õues pole enab teab mis soe. Astun ettevaatlikult sammu kallast mööda alla ja juba järgmisel hetkel pean seda kahetsema. Kiljatan ja maandun tagumikule otse jõkke. Puhisen. No küll on külm. Loodan, et Danny on piisavalt kaugel, et seda mitte kuulda kuigi samas kuidas ma ta leidam peaks kui ta liiga kaugel on. Tõusen kiirustades jalule ja tänan õnne et fotokas kuivaks jäi. Kahlan läbi vee, kõige sugavan koht on mulle nabani. Vähemalt on see aeglase vooluga jõgi. Uskumatu kui külm siin on mul on tunne, et ma ei tunne enam oma alakeha. Ruttan kallast mööda üles, tean, et olen liiga palju aeg viitnud. Üles jõudes aga avastn enda eest väikese raja. See on peaegu nähtmatu aga siiski olemas. Lähen mööda seda sügavamale metsa.

Olen juba mõnda aeg edasi ruttanud kui lõpuks leinan end hõredamate puude vahelt ja eestpoolet paistab mingi väike putka mis asub jõe ääres. See tundub olevat nagu vana paadikuur. Liigun ettevaatlikult lähemale kui kuulen röögatust. Jään jalapealt seisma. See ei olnud minu venna hääl. Liigun lagedale alale nii lähedale kui võimalik ja kükitan ühe tuule poolt ümber lüktud puu juurestiku taha. Sammal varjab mu asjukoht hästi, aga mul on vaade kogu alale.

Uks paiskub lahti ja üks poiss kukub selg ees välja ja prantsaltb maapinnale. Ma polegi eriti imestunud, et see kes järgmisena välja astub on mu vend. Kuid järgmine hetk jääb mul siiski suu üllatuset lahti, sest see poiss kes oli kukkunud hüüatab "ma pole seda iial teinud". Lause iseäranis polegi nii imelik. Asi on hääles. Adami hääles.