Girl from the roof (Eesti keeles)

7. Meeletu põgenemine

Adami vaatenurk

Tõmbun eemale ja vaatan Sandrale otsa. "Miks see vajalik oli ma ütlesin et meie vahel on kõik läbi" lausun tõsiselt. Närvidele käib kui ta aru ei saa. "Miks sa mind enam ei taha?" küsib ta oma piiksuva häälega ja astub sammu lähemale. Mida ta proovib. Ta tuleb veel lähemale kuid ma lükkan ta eemale. Ma ei tea mida Mia minuga tegi et ma järsku selline olen aga ma ei taha et keegi teine mind suudleks peale tema. Keeran selja ja jalutan minema kuuldes kuidas Sandra veel seljataga vihaselt jalgadega vastu maad taob. Ta teeb alati nii kui midagi talle närvidele käib.

Mia vaatenurk

Olen jõudnud järve äärde. Ma ei tea mida ma siin teen aga siin ma olen. Võibolla on asi Adamis. Ma ju kohtasin teda siin esimest korda. Istun paadisillale ja hakkan nutma. Ma tean et on rumal sellise inimese pärast nutta aga ma ei sa midagi teha pisarad lihtsalt voolavad. Ma oleks pidanud teadma et ta mind ainult ära tahab kasutada. Kuidas ma sain nii loll olla? Miks ma lasin tal end suudelda. Kui rumal minust.

Longin kodu poole. Ma tunnen ennast nii kurvana. Ohkan. "Enam hullemaks ei saa minna" pomisen just siis kui hakkab sadama. Ohkan veelkord. Mu maja pole enam kaugel aga ma ei kiirusta lihtsalt longin edasi nagu enne. Paar tänavat veel ja ma olen kodus. Kellegi sammud lähenevad mulle. Kiirendan pisut tempot aga mitte eriti. Nurga tagant välja astudes näen minu poole kõndivat inimest. tal on kapuuts pead nii et nägu pole näha aga ega ma ei näekski sest on pime  ja vihma kallab nagu oavarrest. Keeran ringi. Ma küll ei taha mööda pimedat tänavat mingile kapuutsiga tüübile vastu kõndida. Keeran teisele tänavale. Tore nüüd pean ringiga minema. "Mia oled see sina" hüüab äkki mingi hääl. Ümber pöörates näen seda kapuutsiga tüüpi. Ma ei näe ikka ta nägu kuigi ta on palju lähemal kui enne. Ta tuleb lähemale nii et ta jõuab laterna alla. Mu silmad lähevad üllatusest suureks siis aga tunnen kurbust ja siis juba viha. Miks just tema. Inimene keda ma tahan täna kõige vähem kohata. Pööran selja ja hakkan jooksma. Seekord ma ei nuta. "Oota"hüüab Adam minu tagant. Kuulen jooksusamee mulle järgnemas nii et lisan kiirust. Õnneks pole kodu kaugel. Jooksen kuni jõuan oma väravani. Ma ei vaevu isegi väravat avama vaid asetan jala kahe värava laua vahele ja hüppan üle.  Jooksen maja taha ja hakkan mööda veetoru üles ronima. Katusele jõudes ronin aknast sisse tagasi vaatamata. Ma lihtsalt ei suutnud temaga praegu rääkida. Võibolla ma ütlen talle kunagi milles asi aga täna pole see päev.  Telefon hakkab piiksuma andes märku sõnumi saabumisest. See on Adamilt. 

Miks sa ära jooksid?

Panen telefoni käest ma lihtsalt ei taha talle veel rääkida. Hommik on õhtust targem nii et vahetan riided ja poen teki all.