Üksainus

Peatükk 11

Maxon istus oma laua taga ja kirjutas midagi hoolega, ma olin kuskil kümme minutit tagasi ärganud ja polnud tahtnud talle märku anda sellest, et ma üleval olen.

"Hommikust!" ütlesin ma, kui ta hakkas ennast laua tagant püsti ajama. Maxon võpatas, kuid siis vaatas minu poole naeratades.

"Hommikust Alice!" vastas ta ning kõnnib voodi juurde, kus ta minu kõrval istet võtab.

"Mis kell on?"

"Üheteist paiku," lausub ta ning toetab oma käe minu jala peale, mis alles teki all on.

"Mida!" hüüatasin ma ning kargasin istuli," ma magasin hommikusöögi maha. Miks sa mind ülesse ei ajanud?"

"Sa magasid nii armsasti, et ma ei raatsinud sind ülesse äratada."

"Pigem ei tahtnud! Korja oma käsi ära!" käskisin ma teda.

"Ausalt ka."

"Pista oma ausõna omale persse," torisen ma pahaselt ning sammun pahaselt vannituppa. On alles sitapea! Kas on tõesti nii raske mind ülesse ajada ja öelda, et hommikusöögi aeg on käes?

Ma pesen hambad puhtaks ja liigun seejärel garderoobi, et omale mingi kleit selga valida. Miks peab kleidi valimine nii raskeks tehtud olema? Peale kuud aega siin elamist on mu kleitide arv neljakordistunud kui mitte lausa viis korda suurem.

Kui ma garderoobist lõpuks välja astusin oma helesinises õhulises kleidis, ei suutnud Maxon mult silmi lahti rebida ja isegi suu oli natukene paotatud.

"Pane suu kinni, süda jahtub ära," lausun ma ning jalutan rahuliku südamega toast välja. Mida ta küll omale lubab...

Esimesele korrusele jõudes tabab mind üllatus, Seb ja Bella seisavad koos mingi naise ja mehega keset suurt koridori.

"Ah siin sa mul oledki!" kilkab naine rõõmust ning tormab minu suunas.

"Eee tere?" lausun ma naise haardes seistes.

"Sina oledki nähtavasti mu lapselapse tulevane pruut," lausub ta ning vaatab mind oma suure naeratusega.

"Ema!" manitseb Seb, minu ees seisvat naist.

"Poeg, kas ma ei võigi rõõmustada, et minu ainus lapselaps abiellub peagi?"

"Ikka võid aga sa ehmatad teise ju ära, kui sa nii tema juurde tormad ja ennast isegi ei tutvusta," lausub Seb ning tuleb koos Bellaga ja nähtavasti siis tema isaga minu juurde.

"Oh muidugi! Vabandust, minu nimi on Jasmine ja ma olen Sebastiani ema," lausub ta ning vaatab mulle säravsilmi otsa. Huvitav kas ta on kogu aeg selline?

"Tere! Ma olen Alice ja nagu te juba ennegi mainisite siis Maxoni tulevane abikaasa," kostan ma ning vaatan segaduses pilguga tema taga seisvat Sebastianit ja Annabellat.

"Kas sa oled põnevil, mu laps?" uurib ta mu käest.

"Ikka!" lausun ma võltsilt rõõmustades. Kes ikka oleks rõõmus, kui ta peaks kanaajuga abielluma.

"Kui tore," lausub ta ning vaatab siis Maxoni vanemate poole.

"Minu nimi on August," lausub mees Sebi kõrvalt," ma olen Sebastiani isa."

"Meeldiv teiega tutvuda, ma olen Alice," lausun ma ning vaatan naeratades talle otsa. Ta on tunduvalt toredam, kui ta abikaasa.

"Kas te olete juba balli ka korraldama hakanud, et teda kõrgemale seltskonnale tutvustada? Ja kas te olete koostanud nimekirja ajakirjanikest, keda ballile kutsuda? Olete te toitlustuse peale mõelnud? Ruumi kujundusele?" tuli küsimusi Jasminelt lausa lademes.