Üksainus

Epiloog

KUUSKÜMMEND AASTAT HILJEM

Ma seisan suure liivakünka juures, mille otsa on kuhjatud terve hunnik lilli, aga mis peamine, selle kõige all puhkab minu kallis kaasa Maxon. Ma pidin tulema tema juurde, kuna lossis viibimine on suur põrgu. Ükskõik, mida ma ei teeks või kus ma ei oleks, tuleb ikka ja jälle tema mu mõtetesse. Seetõttu ma üldse ei imesta, kui Sebastian peale Annabella surma liikus ringi nagu surnu. Ka tema ei suutnud, kuidagi seal lossis viibida ja üsna peale meie kroonimist kolis ta teise linna, kus oli meil mingi suvelossi moodi elamu, mis oli oma suuruselt üsna väike. Mõni aasta hiljem lahkus ka tema meie seast ja nüüd puhkab ta siit paari meetri kaugusel oma kalli abikaasa kõrval.

Oh, Maxon! 

 Ja siin ma nüüd seisangi - kurbusest läbi põimunud. Üksik ja õnnetu... 

Sa ei kujuta vist iial ette, kui väga ma sind igatsen. Sinu lahkumisest on möödas terve aasta ja mul on siiani siuke tunne nagu ma läheks kohe lõhki. Nii kurb ja üksik on olla. Blake, Clark ja Miranda igatsevad ka sind tohutult, kuid neil on juba oma toimetamised.

Blake on väga usin ja tal tuleb riigi juhtimine siiani väga hästi välja. Miranda oh Miranda vaeseke - ta kannatas neist kolmest vist kõige enam. Ta oli ju sinuga kõige lähedasem. Clark'i kohta ma tõesti ei oska öelda - ta ei oska oma tundeid nii välja näidata või on lihtsalt õppinud neid hästi varjama. Ma olen õnnelik, et kõigi kolme kõrval on keegi, kes aitab neil eluga edasi minna ja mitte jääda toppama nagu mina jäin, sest sind enam pole.

Henry, Hope, Harry ja Holly - need neli vahvat lohebeebit. Vähemalt kunagi nad olid beebid, kuid nüüd on sirgunud neist neli andekat ja üliägedat lohet. Hope ja Holly teevad karjääri moe alal, neil on nüüdseks juba mitmes linnas avatud oma ärid ja ütleme ausalt - nad elavad väga hästi. Henry ja Harry tegutsevad muusikutena ja peagi avaldavad nad oma esimese plaadi mis kannab nime "Mälestuseks". Kes oleks kunagi arvanud, et neist sirguvad sellised tegelased. Muideks Maxon, Holly on rase ja ootab omakorda draakoni beebisid - kas pole mitte tore? Nad on Harry'ga väga õnnelikud. Ja ma olen üsna kindel, et Henry ja Hope saavad ka varsti omale järglased. Kahju, et me neid koos näha ei saa...

Kas sa mäletad Max, kuidas me keset teed kohtusime, kui sa isaga kuskilt tulid ja kuidas Sebastian minu peale kurjaks sai, kui ma ta käskudele ei allunud? Ma mäletan alles nii selgelt neid päevi, mis ei möödunud meil kordagi tülideta - neid ära jooksmisi, sõnu ja tegusid. Kui ma vaid oleks varem oma südant kuulda võtnud ja lasknud neil tunnetel minu üle võimust võtta. Aga nagu sa omast käest tead - ma olen kangekaelne.

Kallis Max, ära unusta, et ma armastan ja hoolin sinust väga. Ma tean, et varsti ma tulen sulle järgi ja siis ei lahuta meid enam miski.

Armastusega

Sinu Alice

Ma voltisin kirja kokku ja pistsin selle auku, mille ma olin enne tema haua juurde valmis kaevanud.

"Ma armastan sind!" sosistan ma ning katan kirja mullaga. Inimesed võivad ju öelda, et selle valuga harjub või sellest saab üle. Aga kui sa kaotad inimese, kes on sulle kõige olulise ja kallim siis sellest ei saa üle. See valu jääb su südamesse ja sellega ei saa kuidagi harjuda. Nagu ka mina ei harju kunagi sellega, et Maxonit pole enam. Mul ei jää nüüd enam muud üle kui oodata, millal on minu kord siit ilmast lahkuda ja naasta Maxoni juurde taevasse.

____________________________________________________________________________________

Ja ongi läbi! 

Ma tahan teid kõiki tänada, kes te mu raamatut olete lugenud ja tähekesele vajutanud - te olete olnud mulle suureks innustuseks edasi kirjutada.

Ja nüüd siin ma olengi oma kõige esimese raamatu lõpus - kuigi jah, see pole ainus raamat mida ma olen kirjutama hakanud. Aga see-eest esimene mille lõpetasin.

Suured suured tänud teile!

Elise