Üksainus

Peatükk 14

Ma ei tea mis kell oli, kui Maxon mind õlast nügis.

"Mis on?" mõmisesin ma läbi une.

"Me võime ülesse oma tuppa minna," kostab ta.

"Mhm," vastan ma talle ning suikun uuesti unne, ennast liigutamata.

"Kuidas ma siia sain?" uurin ma Maxonilt esimese asjana peale ülesse ärkamist.

"Ma tassisin su siia, kullake."

"Ma olen ju nii raske Maxon, kuidas sa jõudsid mind kätel siia kanda," imestan ma, sest enda arust ma olen tõesti raske ja lisaks see hiiglaslik kleit, mis kaalub mitu tonni.

"Sa pole üldse raske," lausub ta ning teeb mulle musi.

"Kas sa tead, mis väljas toimub?" uurin ma ta käest mõne aja pärast.

"Ma natukene kuulsin aga ega sellest keegi eriti ei taha rääkida. Ainult nii palju tean, et tunni pärast peale hommikusööki on väljasõit," seletab ta.

"Kas me lähme ka kaasa?"

"Ma ei tea, kuidas isa otsustab. Kui ta otsustab oma vanemate kasuks siis ei, sest nad ei salli sind ja nad räägiks isa selles osas nõusse, et sind kaasa ei võetaks. Nii et ma loodan, et isal on mõistus peas ja ta võtab meid kaasa, sest me peame õppima selle riigi juhtimist, kuigi sina siiski rohkem. Kuna..."

"Kuna sa oled kogu elu sellist elu elanud," lõpetan ma ta lause.

"Täpselt!"

"Kaua veel söögini on?"

"Mingi poolteist tundi, mis siis?" uurib ta ning silmitseb mind oma sügavsiniste silmadega.

"Kas see oleks väga kohatu," mu käsi rändab mööda tema rinda järjest allapoole ja peatub korraks ta alakõhu juures, "kui me..."

"Ma ei usu," vastab Maxon ja tõmbab mind lähemale, et me saaks oma huuled ühendada. Ta lahutab meie huuled ning aitab mul kleidi seljast, mis maandub voodi kõrval põrandal. Me ühendame taas huuled ning ma keeran ennast pooleldi tema otsa, ühe käega haaran ma ta peenisest kinni ning liigutan vaikselt oma kätt ülesse ja alla.

Uks läheb pauguga lahti ja seal seisab ei keegi mu kui Jasmine isiklikult.

"Ma ei usu oma silmi," kisendab ta, "te pole isegi veel ju abielus. Kes lubas teil ühes toas magada ja veel vähem samas voodis!"

"Vanaema ehk sa jätaksid meid omavahele," lausus Maxon üpris rahulikult. See oli tegelikult ju päris koomiline olukord. Ta sajab just siis sisse, kui meil hakkab Maxoniga asjaks minema ja pealegi ma ei kujuta ette, kui ebamugav võib Maxonil olla, kuna tal on just kõvaks läinud.

"Viie minuti pärast olen ma tagasi ja te olge selleks ajaks riides või muidu te alles saate," lausub ta üpris pahaselt ning sulgeb ukse.

"Mis see nüüd oli?" küsin ma itsitades.

"Ei tea ma," vastab Maxon läbi naeruturtsakute.

"Paneme parem riidesse, eks?"

"Karta on, et me sellest ei pääse," lausub ta. Ma annan talle veel ühe musi ning ajan ennast voodist välja.

"Ilus pepu," kommenteerib Maxon. Ma itsitan vaid selle peale ning lippan kähku garderoobi, et sealt omale kleit võtta.

Nagu lubatud oli Jasmine viie minuti pärast tagasi ning me istusime Maxoniga diivani peal üksteise kaisus.

"Lähme nüüd!" käsutab ta meid. Ma vaatan Maxonile otsa ja ta noogutab mulle vaevumärgatavalt, andes mõista, et me ei pääse temaga kaasa minemisest. Me kõnnime trepist mööda ja siseneme töötuppa, kus juba istuvad teised.

"Sebastian, kas sa kujutad ette, mida ma just nägema pidin, kui ma Maxoni magamistuppa sisse astusin?"

"Tegelikult nende," sõnas Seb ja vaatas meid muigel näoga. Ilmselt ta juba tabas millest juttu tuleb.

"See on ennekuulmatu, et nad magavad ühes toas ja veel vähem samas voodis enne abiellumist. Kas sa siis üldse ei mäleta, et paar heidab ühte siis, kui on nende pulmaöö?" uuris ta ärritunult.

"See pole ju veel maailma lõpp vanaema," lausub Maxon samal ajal mind omale ühe käega rohkem külje alla tõmmates.

"Seda arvad sina, aga kas sa tead milline draama sellest tuleb, kui ajakirjandus sellest kuuleb, et te olete juba seksinud?"

"Nad ei saa teada ja isa kas sa pole siis talle seda rääkinud?"

"Mida?" uurib ärritunud Jasmine.

"Ei ole jah..." Sebastiani lause lõikab ära järjekordne draakoni möire.

"Nad on jälle siin Maxon," lausun ma hirmunult ning haaran Maxonist kinni nagu ma tegin seda eile.

"Ruttu alla!" kamandab Annabella, kes tegi alles nüüd oma suu esimest korda lahti.

Kuu on möödunud minu tutvustamise ballist, mis tõi kaasa esimese draakoni rünnaku. Nüüdseks on see juba suhteliselt igapäevane asi. See on nii hirmus, kui sa kuuled jälle draakoni möirgamist ja sa ei saa muud teha kui peitu pugeda. Kõige hullem on see veel siis, kui ma juhtun üksi olema. Mida on viimasel ajal väga palju kuna Maxon töötab suurem osa ajast isaga millegi kallal.

Muidugi jätkub tal ka minu jaoks aega, mille me tavaliselt kulutame kaisutamiseks või siis hoopis seksime, kuna järjest enam on tulnud päevakorda minu rasedaks jäämine. Tehke mis tahate aga mida aeg edasi seda enam ma ootan, et ma ükskord juba rasedaks jääks.

Kui keegi küsiks mu käest - kas ma olen selle aja jooksul näinud linna ja selle ümbrust, siis mu vastus sellele oleks jah, kuna draakon on siiani üldjuhul rünnanud ainult korra päevas. Mis tähendab seda, et iga kord pärast seda me sõidame välja, et minna ja vaadata järjekordseid kahjustusi. See on masendav, kuidas järjest enam ja enam langeb nii tule roa ohvriks kui ka lihtsalt purustamise ohvriks maju.

Alles paar päeva tagasi käisin ma kaasas - vaatepilt oli trööstitu nagu tavaliselt, järjekordsed põllud olid läbi trambitud, majad süüdatud.

Me sõitsime koos Maxoniga hobustega mööda linna, kui me möödusime parasjagu ühest majast, mille ees istus väike laps. Ta oli nähtavasti ainult kolmene. Kui ma ta juurde läksin ja küsisin: 

"Kus ta vanemad on," siis ta vastas, et:

"Suur lohe sõi nad ära."

"Sõi nad ära?" imestasin ma. Ta vaid ütles jah ja purskas nutma. Kogu loo lõpuks ma tõin selle väikese tüdruku lossi, kus tema eest hoolt kanti ning talle uut kodu otsiti, kuna me poleks saanud teda esialgu enda juurde jätta. Kuna polnud teada, kas tal on veel sugulasi või mitte.

Sebatian tuli eile meie juurde jutuga, et juba homme sõidame me välja. Külasse kuhu tavaliselt minnakse siis, kui abi otsitakse - ehk siis heade nõidade külasse. Nad nähtavasti räägivad mulle draakonist ja selle väljakutsumisest ning kuidas temaga pärast suhelda. Seega ma ootan seda väga, kuna see tundub täiega põnev olevat.