Üksainus

Peatükk 5

Ma istusin lauas, pilk kogu aeg kas toidule suunatud või siis korraks vaatasin Annabella poole. Ma ei suutnud Maxonile otsa vaadata ega ta isale. Mu soov oli võimalikult kiirelt siit lauast minema saada ja see oli põhjus, miks kogu aeg ainult söömisele keskenduda. 

Kui ma olin lõpuks edukalt oma söögile otsa peale teinud tõstsin pilgu laua pealt ja vaatasin korra kõigile otsa.

"Aitäh!" laususin ma ja tõusin lauast.

"Alice, ehk istud? Meil oleks vaja rääkida," tegi Sebastian suu lahti.

"Kas see oodata ei anna?" uurisin ma. Kohe kindlasti ei olnud see vestlus praegu mu soovide hulgas. Ma tahtsin siit toast juba nii väga ära saada.

"Ei anna," pistis kuninganna ka oma sõna sekka.

"Oh okei," laususin ma ohates ja vajusin oma toolile tagasi.

"Alice, ma olen täiesti veendunud sinu käitumise põhjal, et teile eilne vestlus Maxoniga läks väga rappa," lausus Seb.

"Ei, meil läks kõik väga hästi," laususin ma irooniliselt." Kui välja jätta see, et ma pean oma sündimata lapse ohverdama ja temaga voodisse ronima," osutasin ma Maxoni suunas.

"Ma mõistan su pahameelt, aga..."

"Mis aga?? Arvad, et see kõik on mulle lihtne?? Ühe päevaga pööratakse mu elu peapeale ja tagatipuks saan ma teada, et ma pean rasedaks jääma ja selle lapse mingile draakonile ohverdama. Sa arvad raudselt, et see on mulle imelihtne, aga sa eksid rängalt. Põhimõtteliselt sa soovid, et ma su pojaga magaks aga kas keegi on kunagi küsinud, kas mul on kunagi olnud mõne poisiga midagi tõsist? Ei, ainult et mine voodisse ja kõik," ma põhimõtteliselt karjusin selle kõik neile näkku ja tormasin sealt nuttes minema. Nende nägudes peegeldus üllatus aga mitte põrmugi ei leidnud ma sealt viha või põlglikkust. Pigem nad mõistsid mind, eriti oli seda näha Bella näost. 

Ma jooksin mööda koridore kuni lõpuks pika ekslemise peale leidsin ma ukse, mis viis aeda. Ma ohkasin läbi pisarate kergendatult. Valvur avas mulle ukse ning ma astusin mõnusasse hommikuõhku. Mu olemine läks tänu sellele natukene paremaks. Esimese asjana võtsin suuna otse, kuna mulle tundus, et sealt kaudu pääsen ma aia kõige kaugemasse soppi. Mul oli praegu väga vaja üksi olla.

Lõpuks leidsin ma ühe varjulise koha põõsaste taga vaatega järve poole ja minu rõõmuks paistis sinna ka päike. Ma istusin muru peale maha ja lasin soojal päiksel oma nahka paitada. 

Mõtte Maxoniga seksimisest ajas mul südame pahaks sõna otsese mõttes. Ma polnud mitte ühegi teise poisiga rohkemat teinud, kui lihtsalt jalutamas käinud. See oli isegi naljakas, et ma polnud mitte ühegagi neist käest kinni jalutanud. Ainult et jah, Maxon oli esimene kelle käevangus ma olin natukene jalutanud aga see ei anna talle kohe õigust minuga voodisse ronida. Ma täitsa mõistan, et minust sõltub selle maailma saatus aga miks just mina? Miks ma ei oleks võinud lihtsalt elada oma rahulikku elu ilma draakonite, nõidade ja teab veel kelleta. 

Maxon oli tõesti ilus poiss ja kohati isegi minu maitse aga praegu ei tunne ma ta vastu mitte midagi muud kui väga suurt põlgust. Mis tõukab mind temast eemale. Ta oli ikka alles jultunud, et ladus kohe välja, et ma pean temaga voodisse ronima ja ehk isegi suudlema... Ta teadis ju väga hästi, et see oli mul alles esimene päev uues olukorras. Ja juba tuleb tema oma jutuga, et me peame magama. Oh kuidas ta ajab mind ikka kettasse. Ja siis veel kuningas pistab ka oma nina asjadesse...

"Alice, siin sa oledki!" kostis Bella hääl.

"Jah, mul oli vaja üksi olla," kostsin ma ja keerasin oma pilgu tagasi otseks ja tegin näo nagu see järv mida ma olin juba pikka aega jõllitanud on endiselt huvitav.

"Me muretsesime sinu pärast," lausus ta ning istus minu kõrvale.

"Wau, kust see ime tuleb, et keegi muretseb minu pärast. Aaa ma tean küll -  Maxonil on minuga voodisse vaja saada," laususin ma irooniliselt.

"Alice, see pole päris nii nagu sa lased asjadel paista."

"Ei ole tõesti või?" tegin ma üllatunud näo pähe.

"Ei ole jah."

"Äkki ikka on küll. Maxonil on minu peal vaja oma mehelikke rahuldusi täita ja ma olen selleks täpselt õige inimene."

"Alice, ära lase halbadel mõtetel enda pähe istuda."

"Aga miks mitte? Niikuinii on mind vaja aind seksiks Maxonil."

"Oh jah, ma ütlesin talle, et ta seda jutuks veel ei tooks. Kuna ma arvasingi, et nii võib minna," ohkas kuninganna.

"Nu näed läkski nii," vastasin ma ja silmitsesin järve edasi.

"Ma arvan, et ma peaks su siia üksi jätma. Sul on nähtavasti veel palju millest mõelda," lausus Annabella ja tõusis murult püsti. "Kui päike on otse üle järve sinu suunas siis on söögi aeg," lausus ta enne, kui ära kadus. Ma vaid ohkasin ta juttu peale ja jõllitasin järve poole edasi.

Ma olin tulnud tuppa täpselt siis, kui mulle tundus, et päike on otse üle järve minu vaatenurgast. Annabellal oli õigus, oligi täpselt söögiaeg. Ann, Clair ja Emma juba ootasid mind beeži kleidiga, millel oli seelik puhvi aetud nagu sellel helesinisel kleidil mida ma olin eile kandnud.

"See on nii ilus tüdrukud, suurepärane töö," kostsin ma ja imetlesin kleiti mida Emma käes hoidis.

"Aitäh Alice," lausus Ann," aga nüüd sätime teid valmis." Ma noogutasin ning nad aitasid mul kiiresti riided ära vahetada.

Ja juba ma sammusin söögisaali suunas. Jälle... Jälle pidin ma sinna põrgusse minema ainult sellepärast, et ma ei tahtnud veel sööki omale tuppa lasta tuua. Ma seisatasin jälle nende suurte puidust uste taga. Kurat, miks nad peavad jälle ennem mind söömas olema... Valvur avas mulle ukse ja ma astusin söögisaali.

"Head isu!" laususin ma ja liikusin kiiresti oma koha poole. Ennegi, kui ma aru sain oli Sebastian püsti ja aitas mind ilusti istuma. Ma tänasin teda ning asusin kohe söögi kallale. Õues käik oli mu üllatavalt näljaseks teinud, nii et ma lausa kühveldasin omale lõunasöögi sisse.

"Kus sul nii kiire on?" naljatles kuningas.

"Kuhugi, aga ma tegin suure avastuse," vastasin ma täis suuga.

"Millise?" tundis ta huvi.

"Õues käimine teeb kõhu ülimalt tühjaks," vastasin ma ja pistsin omale uue kahvlitäie sööki suhu. Kuningas hakkas minu vastuse peale naerma.

"Seda ma tõesti ei imesta."

Lõunasöök oli üllatavalt rahulikult möödunud ja ma olin otsustanud ülejäänud päeva lugeda. Raamatukogust olin ma omale ühe raamatu kaasa haaranud ning ennast seadnud naiste tuppa, mis kuulus praeguse seisuga minule ja kuningannale. Rohkem küll talle aga ta lubas mul ka siin toas olla. Seega olin ma leidnud, et see on suurepärane peidukoht nii printsi kui ka kuninga eest. Kuningannat see küll ei peatanud aga asi seegi. Mul oligi ainult meessugu eest vaja peitu saada.

Uks avanes ja sealt astus sisse ei keegi muu kui kuninganna isiklikult.

"Vaata, kes siia on ennast ära peitnud," lausus ta ning naeratas.

"Ma tundsin jah, et oleks vaja meessugu eest natukeseks peitu ronida," laususin ma ja vaatasin kuidas kuninganna võttis minust teisel pool lauda diivanil istet.

"Siis sa saad väga hästi aru, miks ma siia mehi ei luba. Isegi mul on vaja vahest nende eest ära saada," lausus ta ja silmitses raamatut mu käes.

"Vaat siis, ma polegi ainuke," laususin ma ning me mõlemad purskasime naerma.

"Kas ma lasen meile siia teed tuua ja küpsiseid?" uuris ta, kui me olime mõlemad maha rahunenud.

"Suurepärane mõte," laususin ma ning naeratasin talle. Ta naeratas mulle ning läks ukse juurde, kus ta ukse lahti tegi ning ütles nähtavasti valvurile meie soovi edasi.

"Nii, nüüd saame me rõõmsalt siin ilma meesteta lõbutseda," lausus ta ning vaatas mulle kavalalt otsa.

"Ja see näeks välja kuidas?"