I see you (Eesti keeles)

1.patükk

Teisipäev

Löön kappi ukse kinni ja trambin järgmise klassi poole. Kuradi Carol. Ma pean tema pärast täna jala koju kõmpima. Tavaliselt käib ta mul järel või läheme koos sest mul pole veel lubasid aga täna ta otsustas sõita 60 kilomeetri kaugusele matkama ja loomulikult unustas ta ära et ma ka koju tahan.

Kõnnin vihaselt klassi uksest sisse. Istun oma pinki. Lilit mu pinginaabrit ja ühtlasi mu parimat sõbrannat pole veel. Pakin asjad lahti ja lihtsalt istun. Kuidagi imelik meeleolu on täna siin. Kõik kes klassis on tunduvad kuidagi rahutud.

Britta mu klassiõde tõuseb äkki ja kõnni minu taga oleva pingi poole. Keeran ja näen et seal pingis istub mingi võõras poiss. Kuidas ma teda ei näinud? Tal on tumedad juuksed ja rohelised silmad. Ta on heas vormis aga ta näoilme jääb mulle mõistmatuks. Ta keera pea täiesti ootamatult näo minu poole. Olin teda vahtima jäänud. Pilgutan silmis ja keeran selja. Tunnen kuidas puna mu põskedele valgub.

Kuulen köhatust. Piilun üle õla. See on Britta kes on selle tundmatu laua juurde jõudnud. "Tere mina olen Britta" lausub tüdruk kelmikalt naeratades. "Sebastjan" vastab noormees ükskõiksel häälel . Sebastjan, nüüd ma siis tean ta nime. "Ma tahtsin lihtsalt ütelda et kui peaks abi vaja minema võin kool tutvustada või midagi" puterdab Britta kätega ukse vehkides. See on päris naljakas. "Ei ma saan hakkama" lausub poiss järsult. Tundub et seda Britta ei oodanud. Ta keerab Sebastjanile selja ja kõnni oma laua juude tagasi.

Väga kummaline mitte ükski poiss pole Brittale nii otse ära öelnud ja kui päris aus olla siis pole ilmselt ükski poiss talle ära öelnud.  Britta on pikk, sale, blond. Ma olen kogu elu arvanud et just selliese meeldivad polistele. Mina ise olen mustade lokkis juustega ja roheliste silmadega. Ma ei käi väljakutsuvalt riides ja üldse olen ma tavaliselt omaette. Üldiselt sisustan oma aega lugedes.

Mind tirib mõttest välja Lili hääl. "Tsau kuule mul läks söömas kauem" hüüdis Lili paar pinki eemal mulle. Ta tuli ruttu minu kõrvale ja potsatas toolile. Ta vaatab selja taha. Ilmselt taipas et meie klassis on uustulnuk. Ta pöörab uuesti minu poole ja sosistab. "Kes see on?". Hakkan talle just vastama kuid kell heliseb ja kõik klassi tormavad kaasarvatud õpetaja.

Õpataja palub Sebajastajnil ennast tutvustada. Tuleb välja et ta alles kolis kuigi see pole eriline üllatus. Tal pole õdesid ja vendi ning ta elab emaga.
Tunni lõppedes pakin asjad kokku ja liigun Liliga koos kalssist välja kõndima. Koridoris jätame Liliga hüvasti ja mina lähen kapi juurde ja panen jope selja. Kõnnin koolimajast välja ja saan halva uudise. Viham sajab. Miks just täna kui ma pean jala minema. Nojah tuleb minema hakata.

Kõnnin üle parkimispalatis kus kõik oma autode juurde kiirustavad. Siis märkan taas Sebastjanit. Ta istub parasjagu ühte Volvosse. Auto käivitab ja hakkab sõitma. Kõnnin edasi. Äkki aga märkan et ta ei sõida välja üldse sealt kust teised vaid teisest väljapääsust mis jääb metsa ja rikkamate linnaosa poole. Nojah seda võis ja tema käitumiselt ja ka stiili järgi aimata. Selge siis ta on ilmselt lihtsalt üks rikkast perest ülbik.