Viimane päiksekiir pimeduses

Peatükk 2.

                                                                Peatükk 2.

    Need silmad. Need silmad, täpselt samad mis minu pildil, mida olin oma tuhat korda joonistanud. Ei saanud olla, ma kohtasin teda. Teda keda ma nägin 6 aastat tagasi mänguväljakul. Võinoh, neid silmi nägin ma seal mänguväljakul. Alles nüüd mõned kuud tagasi neid silmi joonistades armusin ma neisse, kuigi ennem meeldisid need mulle ka. Kuid siis ei olnud see selline nagu praegu on. Tunne on võimsam kui ennem. See noormees mu trennis oli sama, kes mulle peaaegu sisse sõitis ning ta teadis mu nime. Ta teadis mu nime. Ohjumal ta teadis mu nime. Kuidas? Arutlesin endamisi nagu ikka seda juhtub. Kuidas ta mind teadis? Need silmad ei läinud mul meelest ära. Vajusin vaikselt põrandale ja võtsin oma joonistusploki kätte. Samamoodi ka hariliku ja joonistasin silmade juurde ka selle noormehe näo. Nii täpselt kui suutsin. Ise samal ajal mõeldes sellele millal ma nägin ta silmi esimest korda."

    Olin mänguväljakul, mis asus mu maja taga. Seal oli palju minuvanuseid lapsi, kellega ma tollal läbi sain, kuid nüüd enam mitte. Mängisime ühte mängu ning kõik naersid. Mina samuti, tookord olin ma tõeline rõõmupall ja suutsin elu nautida täiel rinnal.Mäng kestis ja kestis ning kõigil oli lõbus. Siis märkasin neid silmi. Neid helesiniseid silmi, mis olid nii lummavad. Kartsin, et see keegi märkab mind ja ei teinud väljagi nendest silmadest. Naersin veelgi kõvemini ja iga kord nägin neid silmi. Lõpuks loobusin nende lummavate silmade mitte väljategemisest ja hakkasin neid piiluma koguaeg. "Sandra, Sandra, tule nüüd tuppa. Söök on valmis ja sa pead täna varem magama minema. Muidu me homme vanaema juurde ei lähe."

    Jooksin tuppa rõõmsalt, sest pidin minema homme vanaema juurde. Olin seda niikaua oodanud, et millal jälle vanaema juurde minna. See oli veel aeg, kui me käisime vanaema juures vanematega. Enam me ei käi seal, sest isa ei saa vanaemaga läbi ja ka minul on keelatud sinna minna. Toas olles läksin kohe akna peale, et näha kas see keegi nende ilusate silmadega inimene oli veel seal. Kahjuks ei olnud. Muutusin kurvaks, kuid see ei seganud mind eriti, sest olin ikkagi rõõmus. Istusin laua taha ja hakkasin sööma. "

    Ilmselt mõtlete praegu seal, et kuidas ma suudan neid silmi nii hästi mäletada, asi on lihtne, mul on fotograafiline mälu ja mulle jääb kõik meelde, vahet pole kui kaua aega tagasi see juhtunud on. Olen tihti peale selle-eest oma ajule tänulik, see aitab mul alati kõik kontrolltööd head hinded saada. Mitte, et ma kodus ei õpiks, ma õpin küll kuid asjad jäävad mulle kiiresti meelde. Tõusin vaikselt põrandalt püsti ja kõndisin arvuti juurde ja tegin klapi lahti. Lülitasin arvuti sisse ja ootasin. Vaatasin niikaua oma toas ringi ja jäin vaatama pilte mida ma olin joonistanud. Mulle meeldib väga joonistada, eriti pilte kus inimesed suudlevad või on lihtsalt armsad. Pöörasin pilgu tagasi arvutile ja trükkisin parooli sisse ning ootasin jällegi. Seekord ei pidanud kaua ootama õnneks ja läksin kohe youtube. Panin oma hetkelise lemmiku "Koit Toome - Tagasi alguses" mängima ning edasi läksin Facebooki. Kuid seal polnud midagi erilist.

    Hakkasin vaikselt muusikat kaasa laulma, enda arvates on mul kohutav hääl, kuid muusikaõpetaja on öelnud, et mul on imeline hääl ja ma võiksin minna meie kooli laulukoori, kuid ma ei taha. Mulle meeldib joonistada rohkem ja tantsida. Varsti juhtuski, et kui laul läbi sai, panin selle uuesti mängima ja hakkasin tantsima. Tantsisin niikaua kui laul läbi sai taaskord ja istusin arvutitoolile tagasi. Vaatasin kella ja ohkasin endamisi. Kõik teised on ilmselgelt peol, kuhu mind ei ole kutsutud ja kuhu mind ka ei kutsuta ilmselgelt kunagi. Vaatasin uuesti kella ja otsustasin minna õue jalutama. Mõeldud tehtud, panin youtubei kinni ja lükkasin ka arvutiklapi kinni. Kõndisin vaikselt üle toa riidekapi juurde ja võtsin sealt välja kitsad mustad teksad ja ühe punaka pusa. Viskasin need voodipeale ja läksin oma sokisahtli kallale.Tegin lahti oma beesika sahtli ja otsisin sealt sokke, mida jalga panna. Lõpuks otsustasin panna jalga lihtsad tavalised musta värvi sokid.