Viimane päiksekiir pimeduses

Proloog

                                                            Proloog

"Ema kas sa oled juba asjad ära pakkinud? Uus kodu ootab meid." Vaatasin küsivalt emale otsa taaskord. Terve minu eluaja oleme me kolinud täpselt neliteist korda ja nüüd tuleb viieteistkümnes kord. Kuus korda oleme elanud välismaal nagu praegugi ja kaheksa korda Eestis. Sinna ongi meil plaan tagasi minna. Kaunisse Tartu. See on alati olnud mulle hingelähedasem kui teised kohas kus me olnud oleme. Iga kord kui me kolime tahan ma minna tagasi Tartu. Seal on minu tüdruk. Tema muidugi seda ei tea, et ta minu tüdruk on, aga ma olen teda armastanud viimasest korrast saati kui me Tartus elasime. See oli täpselt 6 aastat tagasi. Ta oli 10 ja mina, ma parem ei räägigi teile kui vana ma olen. Igaljuhul on see liiga palju, et olla tema poiss. Ta isegi mitte ei vaadanud minu poole, ei teadnudki, et ma olemas olen. Mäletan ikka veel seda päeva :

    Rõõmukilked igal pool. Lapsed mängimas mänguväljakul. Mina istumas pingil puude varjus, mõeldes mis tunne oleks koos nendega mängida. Tasane ohe tuli minu suust, ma teadsin, et ma ei saa seda tunnet teada. Mitte praegu ja üldse mitte kunagi. Nad on liiga noored ja minu välimus on nagu teismelisel.Kümneaastased ei võtaks mind kunagi mängu, nad vaataksid mind nagu inimest kes tahab nad nurga taha viia ja ära vägistada. Ma ükskord proovisin minna mängima väikeste lastega. Nad tõukasid mu automaatselt eemale, sest ma olin liiga vana. Istusin parem oma peidukas ja vaatasin kui nad mängivad. Tundsin end nagu pervert, kes saab rahuldust juba väikeste laste vaatamisest.

    Ja siis ma märkasin teda. Tüdrukut, kellesse ma armusin esimesel silmapilgul. Ta oli kui esimene päikesekiir, kes alustab päeva. Tema naer oli kõige kõlavam ja kaunim mida ma üldse kunagi kuulnud olin. Tema silmad olid nii kaunilt rohelised, et nendesse oleksin võinudki vaatama jääda. Tema juuksed oli nii blondid, et oleks võinud isegi öelda, et need on päiksekiirtest tehtud. Nagu päike ise oleks oma päiksekiired tema juustesse pununud.

    Ja sellel hetkel sain ma teada tema nime. "Sandra, Sandra, tule nüüd tuppa. Söök on valmis ja sa pead täna varem magama minema. Muidu me homme vanaema juurde ei lähe." Sandra, see oli tema nimi. Nii kaunis. Nii temalik. Vaatasin kuidas Sandra tuppa läks, ise rõõmust hüpates. Naeratasin üle pika aja jälle tõeliselt. Armusin sellesse tüdrukusse silmapilkselt.

    Tõusin pingilt, mängivad ja naervad lapsed ei pakkunud mulle enam huvi, pärast seda kui see päikseline Sandra ära läks. Kõndisin oma koju, kui sain seda ikka koduks nimetada, sest ei tea ju millal me jälle kolima peame. Sandra püsis mul terve see päev meeles, kuni uinumiseni.

    Tegelikult ei kadunud Sandra mu mõttest kunagi. Ta oli alati seal. Tahtsin teada, milline ta nüüd välja näeb. Kas tema päikesekiirtest punutud blondid juuksed on ikka samasugused? Kas ta silmadon veel rohelisemad, kui enne? Ootasin juba millal jõuame Tartu ja ma näen teda. Lootsin, et ta elab ikka veel Tartus. Loodetavasti käib ta ikka samas koolis kus enne.

    Viisin oma asjad autosse ja sõit lennujaama algas kohe kui vanemad autosse tulin. Panin turvavöö peale ja otsisin kotist välja plokipaberi, hariliku ja kustukummi. Hakkasin joonistama, joonistasin Sandrat, täpselt sellisena nagu ta oli kümne aastaselt. Lootsin teda varsti juba kuueteistkümne aastaselt joonistada. Kujutlesin teda tihti ette milline ta praegu olls võiks. Ilmselt on ta sama ilus kui ennegi. Joonistasin niikaua kuni jõudsime lennujaama.

------------------------

Kõrval pilt siis 10 aastasest Sandrast :) Loodan, et teile meeldis see osa :)