Viimane päiksekiir pimeduses

Peatükk 5.

                                                                 Peatükk 5. 

Olin väheke pettunud, ta meeldis mulle ju nii väga. Tundsin kuidas mu põsed punaseks tõmbuvad ja pöörasin ruttu pilgu maha. Mul oli nii häbi enda pärast. Miks ma pidin teda suudlema hakkama? Mis mul küll arus oli? Ma ei suuda ükski kord olla normaalne, alati rikun ma midagi ära. Nii läheb see iga kord, kui keegi on mulle meeldinud. See sakib täiega. Tundsin kuidas Frank pani õrnalt sõrmed mu lõuaga ja kergitas seda. Ta nägu lähenes minu omale kiiresti. Olin segaduses, ta ju pööras just pea eemale, kui ma teda suudelda tahtsin. Miks ta nüüd siis seda ise teeb? "Ma pean nüüd minema, Sandra. Ma tulen tagasi, ma luban. Võibolla tulen sind veel täna vaatama." Olin üllatunud. Kas ta just ütles, et ta tuleb veel tagasi, pärast seda kui ma proovisin teda suudelda ja feilisin täiega. Ta nägu tuli veelgi lähemale minu omale ja siis ma tundsin ta huuli enda huultel. Need olid nii pehmed ja soojad. Kahjuks oli see ainult musi, sest neid imelisi huuli tundsin ma enda omadel ainult korraks ja siis need kadusid.

Ainult kaks minutit oli möödunud, kui mu isa uksest sisse astus ja mind kahtlaselt vaatama jäi. Ning siis märkasin ma ennast peeglist, silmad segaduses, juuksed päris sassis ning kõige tipuks olid mu rinnahoidja paelad alla vajunud. Kas ma olin tõesti Franki eest niimoodi olnud? Muidugi jooksis ta esimesel võimalusel ära, kui märkas minu sassis juukseid. "Kullake on sinuga kõik korras? Eem.. sa ei näe just kõige ilusam praegu välja," ütles isa mulle ja naeratas laialt. Jooksis ruttu oma tuppa ja võtsin kammi kätte. Kammisin oma juukseid pikalt, kuni lõpuks olid nad täiuslikult sirged ja kaunid. Mulle meeldisid mu pikad juuksed. Ma olin juba väiksest peale oma juukseid armastanud. Ma ei lubanud neid kunagi lõigata, kui siis ainult otsi või kui ema mu juuksuritooli istuma sundis ja juuksur mu meeletult pikki juukseid lõikama hakkas. Need hetked olid alati dramaatilised mu elus, ma nutsin alati juuksuritoolis ja tihtipeale ei rääkinud ma oma emaga kogu kojusõidu aja. Kuid õhtusöögi ajaks olin ma kõik unustanud, nagu väiksele lapsele kombeks on. 

Mu mõtteid katkestad koputus uksele. Isa pistis pea ukse vahelt sisse ja ütles: "Söök saab varsti valmis. Mul on paar uudist sulle," nägin, et ta kõhkles, enne kui jätkas. "Üks neist on hea ja teine ei saa just öelda, et väga halb." Isa naeratas mulle närviliselt. Mitmed mõtted käisid mu peas läbi, et mis võis olla juhtunud. Vaatasin end peeglist ja mõtlesin, et mis võis küll juhtunud olla. Lasin kammiga veelkord juustest läbi ja tegin omale lihtsa hobusesaba pähe. Vaatasin oma riietust ja see nägi normaalne välja vähemalt. Vaatasin veelkord peeglisse ja kõndisin siis kööki. 

Isa istus laua taga ning kohe kui ma kööki jõudsin palus ta mul istuda. Istusin automaatselt ja jäin ootama. Isa vaatas oma sõrmi ning hakkas siis rääkima, oma sõrmi silmitsedes. "Sandra, ma sain ametikõrgendust mis on hea, sest nüüd saan ma rohkem palka kui enne sain, kuid seal on üks aga..." ma ei lasknud tal lausetki lõpetada kui juba kiiresti ütlesin: "Mis aga, mis aga isa?" Vaatasin tal suurte silmadega otsa ja mõtlesin, et mis aga seal on. "Sandra, istu," ütles isa mulle ja ma avastasin, et olin kogemata püsti tõusnud oma küsimuse ajal. "Sandra me peame kolima või siis on võimalus, et sina jääd siia kuni kooli lõpuni ja siis alles kolid minu juurde Mystic Fallsi. Ma jätaksin selle korteri alles, niiet sa saaksid siin üksi elada. Kui sa tahad." Isa tõusis püsti ning läks oma tuppa.

Istusin laua taga veel mõned minutid ning läksin ka oma tuppa. Panin oma laptopi tööle ning läksin kohe facebooki. Vaatasin, et Jaana ning Hedi on sees ning hakkasin nendega kirjutama. Rääkisime niisama kõigepealt sellest, et kes meist koduarestis on pärast seda, mis juhtunud oli Jaana juures. Ma olin ainuke kes koduarestis oli. Vedas mul eks. Mõtlesin, et küsin isalt, kas ma välja tohin minna sõpradega. Mõeldud tehtud. Kõndisin uksest välja, koridori. Jäin isa toa ukse taha seisma. Kartsin natuke, kuid ma ei tea mida ma kartsin. Tegin ühe tugeva hingetõmbe ning koputasin ja tegin siis ukse lahti. Pistsin pea ukse vahelt sisse ning nägin, et isa oli arvuti taga. Ilmselt tegi tööd nagu tavaliselt. Ta vaatas ukse poole ning keeras siis pilgu tagasi. "Sandra, mis mureks on?"

Tõmbasin sügavalt hinge ning vuristasin ruttu: "Isa kas ma tohin minna sõbrannadega välja? Ma tean, et mul on koduarest, kuid palun luba mul välja minna" Jooksin ruttu isa ette, kükitasin ning võtsin ta käed oma pihkude vahele ning anusin: "Palun palun palun palun." Isa naeris ning võttis siis oma käe mu peost ära ning paitas mu pead. Muiates ütles ta mulle: "Olgu mine, kuid ole kell 10 kodus kindlasti." Vaatasin isa arvuti kohal olevat kella, mis näitas, et kell on pool seitse. Tegin kiiruga isale põsemusi ning öeldes veel talle, et ta on parim isa üldse. Nägin, et ta naeratas, enne kui ma ukse kinni panin ja lausa jooksin oma tuppa arvuti taha. Kutsusin Jaana ning Hedi välja ja otsustasime, et saame Taskus kokku. Logisin end välja facebookist ning läksin oma riidekapi kallale. Tõmbasin omale kähku valget teksad jalga ning musta topi. Sellepeale läks veel ainult kardigan ning olingi valmis. Peaaegu olin valmis, panin veel sokid ka jalga. 

Läksin esikusse, panin tennised jalga ning siis oma jope ja salli ning olingi valmis. Jällegi peaaegu olin valmis. Jooksin ruttu oma tuppa tagasi. Panin rahakoti ning telefoni kotti ning koti õlale ning läksin esikusse tagasi. Isa oli köögis ning hakaks just istuma, kui läksin tema juurde ja tegin talle põsemusi ja ütlesin tsau talle, et ma lähen nüüd. Võtsin kapipealt veel võtmed, mis panin jope tasku ning läksingi uksest välja. Olin nii õnnelik täna. Oleksin kasvõi ettejuhtuvale inimesele kalli teinud, kuid kedagi ei tulnud vastu mulle, kui ma trepist alla läksin. Hakkasin just trepikoja ust lahti lükkama, kui see lahti tehti ja üks poiss sealt sisse tuli. See poiss oli tuttav ja siis mulle meenus, et see on see sõudmistrennis käiv poiss. Mitte minuga samas trennis käiv, vaid teises klubis on tema. Ning mõelda vaid, ma ei teadnud isegi tema nime veel. Vabandasin ning siis nägin kuidas ta naeratas. Naeratasin talle vastu ning siis kõndisin ruttu edasi, sest mul oli kiire. Trepikojast välja saanud jäin korraks seisma ning hingasin sisse õhku ja kõndisin edasi. Ma tean, see on imelik, aga see oli vabaduse lõhn.

Paar sammu ning olingi Taskus, kus juba nägingi Jaanat ning Hedit. Kõndisin nende juurde ning me kallistasime üksteist. Kui see osa oli tehtud kõndisime niisama Taskus ringi, kui me lõpuks läksime ühte kohvikusse, kus me tellisime oma kohvi ning saiakest. Alguses rääkisime me tühjast-tähjast ning alles siis otsustasin ma neile rääkida, et ma pärast kooli lõppu ilmselt kolin siit ära. Või noh üldse Eestist ära. Hakkasin just suud lahti tegema, kui nägin Franzi. Mu silmad jäid temal pidama ninh siis ta keeras oma pea minu poole ja vaatas mind. Ta hakkas meie laua poole kõndima ning siis nägin Jaana ja Hedi ka, keda ma vaatan

___________________

Selline oli siis 5 osa. mis edasi saab, saate teada järgmises osas ning te võite mulle alati mõtteid anda :)

Teie Lucky