Sina, sa rikkusid mu

2. Hayley POV

**5 aasta pärast**

Seisin seal samal tänava nurgal, kus ka kunagi seisin. Meenutades täpselt seda õhtut, mis oli viis aastat tagasi. Tänu sulle, sa Hayden, on mu ema surnud. Teda pole enam minuga. Pühkisin näolt pisarad ja sättisin oma juukseid paremini hobusesabasse, mille oli vihm ära rikkunud.

Kõndisin kiirel sammul paberilipik käes, otsides maja, mis kuulub mingitele Parker'itele. Eemalt märkasin ma mingit vana raamatukogu (Nagu antiik). Oo. See tundub just selline koht, kus veeta vaba aega töö kõrvalt.

Sest ma armastan raamatuid. Need oleks nagu mu pool elu. Kui sa loed raamatuid, siis tunned ennast ka seal samas raamatus. See mulle meeldibki alati raamatute puhul.

Naeratasin õrnalt omaette. Silmitsesin paberilipikut ja avastasingi ennast ühe suure villa sarnase maja eest seismast. Vaatlesin korraks seda maja. Akna taga sähvatas teisel korrusel korraks. Heitsin kohe pilgu sinna ning mul tekkis silmside ühe noormehega.

Ma jäin teda ilmselt kauaks vahtima, kuna läbi akna nägin teda muigamas. Keerasin pilgu kiirelt ära ja kõndisin ukseni. Kui sinna jõudsin otsisin uksekella. Kuid ma ei leidnud seda kuskilt.

Vaatlesin enda ümber ja märkasin väraval uksekella. Tormasin sinna tagasi ja vajutasin valget nuppu. Majast oli kohe kuulda linnu vidinat.

Varsti ilmus uksele üks pruunide krunni pandud juuste, heleda naha ja teenija riietega tüdruk või noh naine.

"Tere," ütles ta soojalt. "Tere, ee.. Ma tulin siia selle teenija koha asjus.." ütlesin närviliselt.

Ma alati muutun närviliseks. Ja eriti siis, kui ma midagi ütelda ei oska.

"Ahjaa.. tule sisse. Ma teatan sellest hr. Parkerile," lausus ta ja tuli uksel ees, et ma saaks majja sisse astuda. Tänasin teda ja kõndisin ta järel kuhugi ukse taha. Kuniks ta käskis mul peatuda ja oodata.

Ta ise, aga astus kuhugi mujale ruumi.

Seniks ma viisin pilgu üle selle ruumi, kus ma asusin.

Valge lagi, beežikas tapeet, igalpool tume mööbel. Kaminal ainult seismas pildi raamides, mille raam on hele sinine.

"Vaata, et sa midagi ära ei näppa!" kuulsin äkitselt oma seljatagant kellegi häält. Keerasin ennast ümber ja nägin enda seljataga, trepil käsipuule toetumas ühte noormeest. Ta näol oli kaval muie.

"Ma ei varastaks iialgi. Ma pole selline," ütlesin enesekindlalt. "Kindel oled v?" naeris ta. "Olen jah," ütlesin vaikselt. Järsku lõpetas ta naermise ja jäi mind jõllitama. See tekitas väga ebamugavast. Ma vihkan, kui mind vaadatakse.

"Mis?" ütlesin. Too raputas oma pead ja tormas trepist ülesse. "Imelik," laususin ja siis astus sinna ruumi tagasi see teenija.

"Võid minna, hr. Parker juba ootab," naeratas ta ja avas mulle ukse.
----------------
-JustcallmemrsHanna