"Rahune mees maha eks. Vahest juhtubki nii, et sulle hakkas lihtsalt meeldima Hayley, kuid see on lihtsalt meeldimine," ütles järsku keegi Haydeni toast. Ilmselt ta sõber.
Haydenil on minu vastu tunded? Ta tundub ju nii külm ja kalk.
"Ei. Kurat võtaks ma tean, et see ei ole meeldimine, see on midagi enamat, ma tean seda," kuulsin Haydeni vandumist.
Hayden keeras ennast ringi ning nägi mind.
"Hayden sinus ei saa mi-" hakkas see teine noormees ütlema, kuid ta märkas mind.
"Khkh ma arvan, et ma lahkun nüüd. Pärast näeme Hayden!" Tormas ta toast minema.
"Hayden, ma tulin ütlema, et.." Hakkasin ma lausuma, kuid peatasin oma lause, kuna Hayden segas vahele.
"Hayley, kuidas sa siia said? Sa pidid haiglas olema? Kas sa põgenesid?" pommitas ta mind oma küsimustega.
"See ei oma mingit tähtsust praeg.." hakkasin ma ütlema, kuid Hayden jälle segas vahele.
On see ta geenides või?
"Hayley, kui sa kohe mulle praegu tõtt ei ütle siis ma helistan haiglasse ja küsin kas nad lasid su vabatahtlikult ära või sa põgenesid," ähvardas ta, tänu sellele ma võpatasin.
Mida ta endast arvab? Et ta on mingi kuningas keda kõik kuulama peavad?
Ma ei kannata sellist käitumist. Ta pole mitte kuningas, vaid täielik lohh.
Hakkasin ära jooksma, kuid Hayden haaras mu käest. See tegi kohutavalt haiget.
"Ütle!" lausus ta.
"Sa ei kamanda mind. Jäta mind rahule!" karjatasin.
Tänu sellele ta haare lõdvenes natuke.
"Hayley, palun.." hakkas ta ütlema, kuid ma jõudsin ette: "Lase mu käsi lahti! Ja lase mul minna!"
"Ei." ütles ta konkreetselt.
Kas talle jõuab kohale, kui palju ta mu tundeid riivab sellega?
Tänu sellele tõmbas ta mu endale lähemale. Ta suunas oma pilgu mu silmadesse. Ma pean tunnistama, et ma ei suuda oma pilku tal't viia.
"Olgu ma kurat põgenesin sealt neetud haiglast, kuna ma tulin sulle ütlema, et ma lahkun, kuna kurat ma ei taha enam elada," ütlesin, kui reaalsusesse tagasi tulin.
"Hayley, palun mine tagasi haiglasse sa pead seal olema sinu tervise pä.." hakkas Hayden ütlema, kuid ma suutsin vahele segada: "Ma ei taha sinna haiglasse minna. Pealegi mul pole niikuinii enam mitte millegi nimel elada. Ja kus kurat sa üldse tead, mis terviseprobleemid mul on? Kas sa teadsid seda juba, et mul on vähk sa teadsid juba ennem mind, et mul on kopsuvähk."
Neelatasin suhu tekkiva nutuklombi alla.
"Hayley, ma.." ütles ta, kuid ma jooksin minema. Mind tõesti enam ta ei huvita.
Kaugenesin vaikselt sellest majast. Ma ei lähe sinna enam iial tagasi!
• • •
"Kus kurat sa olid, Hayley?" lausus Hayden.
"Ah, et kus ma olin. Hayden. Olin seal, kus olin," koperdasin Haydeni poole.
Oleksin äärepealt kukkunud, kuid ta haaras mus't kinni ning võttis mu sülle.
Oh, kui armas temast..
Ta rääkis midagi politseinikutega. Kõik oli liiga udune, et ma selleks aru saaks.
Narkots ja viin vist teebki seda..
Järsku sulges ta ukse ning viis mu kuskile ruumi. See oli vist tema oma. Ta asetas mu voodile pikali ning asetas mulle teki peale.
"Ma magan all. Diivanil. Head ööd," hakkas ta toast lahkuma, kuid ma sõnasin: "Ära mineee.. Jää siia."
Ta vaatas mulle kulm kortsus otsa, kuid siiski ronis mu kõrvale voodile.
"Ma ei hammusta, tule siiapoole," naeratasin. Ta tuli sellepeale rohkem mu juurde ning pani käe ümber mu piha.
"Head ööd, Hayley," lausus ta uniselt.
Suunasin talle mõneaja pärast oma pilgu. Ta oli ilmselt juba magama jäänud.
Viisin oma huuled tema omadele.
"Head ööd sulle ka," läksin rohkem talle kaissu.
------------------------
Vabandan, et uut osa pole nii kaua ilmunud, kuid ma andsin endast parima ja ilmutasin uue täna.
Armastusega,
YOU ARE READING
Sina, sa rikkusid mu
Teen FictionValge nagu lumi, punane nagu veri ja tumedate juustega, nagu eebenipuu. - kuid kas kõik ongi nii? Tüdruk ja poiss. Mis saab siis kui nad kohtuvad... uuesti?
