The Secret/Justin Bieber

2. algus seiklusele

Paar tundi hiljem oma toas telefoni näppides ja endiselt mitte uskudes, et see kõik pâriselt on kaalun kas helistada Angiele või mitte.
Ma tahaksin temaga nii vâga kontsertist rääkida, aga samas tema ju minna ei saa. Ja ma ei taha teda kurvastada.
Minuti pärast otsustan siiski helistada, sest mul on tunne, et kui ma kohe sellest kellegiga rääkida ei saa ma lõhken.
Õnneks või kahjuks võtab Angie juba teisel kutsel vastu.
"Hei, mis toimub?" kostub teiselt poolt toru.
"Hei, ma lihtsalt tahtsin sulle millegist rääkida," lausun vaikselt kuigi mu hääles võib kostuda tohutut elevust.
"Nii räägi."
"Noh, mu tädi tuli täna külla ja tõi mulle niiöelda varajase sünnakingi." Näen suurt vaeva, et mitte karjuda kingitust otse välja.
"Ja see oleks?" ka Angie tundub nüüd elevil.
"Ma sain....ma sain..."
"Räägi välja ära keeruta," kilkab Angie.
"Ta kinkis mulle Justini world touri vip pileti," podisen vaikselt kuigi sisemas olen hullumas.
"EI OLE?!" tundub, et ka Angie on hullumas. Ta lausa karjub.
"Seega sa ei ole solvunud?" Tuleb öelda, et mina küll oleks.
"Ah muidugi ma oleks kui mul piletit poleks," naerab ta põnevil.
"Oota misasja?" ei saa ma täpselt öelda. Kas ta tahab öelda...tahab öelda et ka temal...
"Jaa rumalpea, mu vanemad kinkisid mulle mu muusikakooli lõpetamise puhul. Ma ei tahtnud sulle sellest rääkida, see oleks tundunud ebaõiglane. Aga nüüd! Appi chanel me saame koos minna. See on mu elu parim päev....."
Olen samuti šokis. Me lähen oma parima sõbrannaga meie iidoli kontsertile.
"Parim päev alles tuleb," vastan elevil.
"Appi, sorry kuule ma pean minema emps tuli ma tahan talle sellest rääkida! Tsau!"
Enne kui ma midagi vastata jõuan on kõne kinni. Kehitan õlgu ja sammun toast välja.
Mu tuju kaob koheselt kui ema all mind närvilise pilguga vaatab.
"Sellel päeval on meil sinuga miss Juuni võistlus. Sa ei saa kahes kohas olla kas tead?"
Pööritan vihaselt silmi.
"Ma ei kavatse sinna võistlusele mingiljuhul minna. Ma lähen sinna kontsertile ja kõik. Miski ei saa peatada mind!"
"Vot see on Chanel keda mina tean," kuulen tädi, kes juba end diivanil koduselt tunneb ja Cocat joob, ütlemas.
Muigan sellepeale.

**
Nädala pärast taaskord reedel oleme Angiega otsustanud poodlemis tuurile minna.
Kool on just läbi saanud, hakkab suvevaheaeg ja kõigest kolme päeva pärast saab meie unistus Angiega tõeks. Me kohtume oma iidoliga.
Ja tuli välja, et mu isal oli isegi heameel selle üle, et ma paariks päevaks minema lähen.
Ta organiseeris meile Angiega kõik valmis alustades autojuhist lõpetades hotelliga.
Põhjuseks ütles ta vaid, et mingid ta koolisõbrad tulevad külla ning ongi parem kui "lapsi pole. Nagu kuueteist...peaaegu seitsmeteistkümne aastane väga laps oleks onju......

Järgmised 72 tundi mööduvad teokiirusel. Sekundid tunduvad minutitena, minutid tundidena ning tunnid päevadena.
Kui äratuskell viimaks tiriseb ja Meliss teatab, et Angie saabus muutub aeg alles normaalseks.
Jõuan vaevu pesemas käia, asjad kokku pakkida ja ennast korda teha, kui isa teatab, et ka autojuht saabus ning ma kallistan veel vanemaid hüvastijätuks kuigi ema näolt võib selgesti vastumeelsust näha soovib ta mulle ilusat reisi.
Naeratan talle ning lippame Angiega autosse. Siit algab meie seiklus.

--------
Kõigepealt vabandan, et igavad osad siiani, luban, et järgmistes osades muutub asi põnevamaks.