The Secret/Justin Bieber

3.Fake pilet

Täpselt 56 tundi ja 38 minutit oleme jõudnud Californiasse ning seal juba ühe öö hotellis veetnud. Tänane päev on ka nagu elu aeglaselt liikunud, mis siis et oleme  ju Califorinas. Ei peaks ju igav hakkama? Igatahes Peamine on see, et lõpuks peale viit tundi Justini piletite järjekorras ootamist on kohe kohe meie kord.
Juba selle pileti üle ulatamine on maagiline ja pisarad kipuvad vägisi silma.
Kahjuks mis mind väga häirib on asjaolu, et mu pea on terve päeva valutanud. Ja selle tohutu massi juuresoleku juures ei taandu see kah. Mis siis veel kontserti ajal juhtub? Aga ma ei kavatse end sellest häirida.
Angie ulatab oma pileti ja liigub väravatest läbi.
"Kohtume teisel pool aka paradiisis," hõikab ta veel mulle.
Naeratan ning ulatan ka enda pileti. Olen valmis juba minema väravatest läbi, kui mind tagasi tõmmatakse ja see kontroller või kes iganes turvatöötaja haarab mu õlast ning sosistab mulle kõrva, sest muidu ei kuule absoluudselt midadi.
"See pilet on Fake...puhas võltsinf," ütleb ta kiirelt.
Mida?! Aga?! Ei se pole võimalik.
"Ei see peab mingi viga olema," vastan ning juba võitlen emotsioonidega. Tahan talt oma piletit tagasi haarata
Ta vaid raputab pead ning suunab exiti poole.
"Ma ei tea kas sind on petetud või sa üritad niisama sisse pääseda, aga läbi sa nendest väravatest ei saa.
Pilgutan paarkorda silmi. Ja unistuse täitumine purunes just tuhandeks killuks. Super.
Taganen paar sammu ning seejärel pööran äkitselt ümber hoonest välja.
Kirjutan ruttu Angiele sõnumi, mis juhtunud oli ja et ta mitte mingil juhul mind otsima ei tuleks, kontsertit täiega naudik ning isegi kui ta kavatseb mind otsima tulla ei leiaks ta mind nagunii, sest kavatsen kuskil urkas niikaua konutada. "No worries" kirjutasin ma lõpetuseks. "Kõik on ok :)" valetasin ma.
Tegelikkuses aga jooksin lähimasse vetsu, luksustasin end sinna sisse, panin endale kõrvaklappidest Justini playlisti ning lasin emotsioonidel endast võitu saada.
....
Leian end neli tundi hiljem endiselt mingis suvalises vetsumajas...ime et ma oma pisarate sisse ära ei uppunud. Angie on mulle täpselt 54 korda helistanud aga ma igroneerin seda. Ma ei hakka ta õhtut oma väriseva häâlega ära rikkuma.
Astun vetsust oma asjadega välja, eirates oma meiki mis täiesti laiali on ja mulle mingi peletise maski ette vorminud on.
Ausalt läbi uduste silmade ei ole just lihtne näha.
Seepärast peale poolt tundi tänavate vahel hotelli otsides jōuab mulle kohale et olen eksinud.
Super. Ainuke positiivsus hetkel on, et mu telefoni aku pole veel tühi ja saan rahus vähemalt Justini laule edasi kuulata, mis endiselt lakkamatult mängivad.
Ja just siis kui arvan, et enam hullemaks minna ei saa saan vastu pead rauduksega mis järsul lahti läheb.
"Ja just kui mu peavalu leeveneb ja mu päev enam hullemaks lihtsalt enam ei ole otses mōttes võimalik minna, satun ma ikka mingi ukse ette, mis täpselt siis lahti läheb kui ma seal seisan. Jätka samas vaimus Chanel," podisen endamisi ning tõusen kohmitsedes uuesti püsti.
Isik kes ukse lahti oli löönud ja alles nüüd mind märganud oli on hetkega minu juures ning tunnen kuidas ta mind oma lihaseliste kätega kinni võtab, et ma jälle ei kukuks. Õõtsun oma kontsadel ning ilmselgelt võib jääda mulje nagu oleksin järjekordne purjus noor.
"Pidu läks pikale?" küsib ta. Mees täpsemini. Krigistan kõvasti ajusid, sest hääl tundub nii kummaliselt tuttav.
"Asi on sellest kaugel," vastan laisalt ning suudan lōpuks mehele otsa vaadata.
Reaalselt võpatan, kui ta nägu näen ning mu päev...võinoh nüüd siis öö võttis täiesti uue pöörde.
Mees, kes mulle otse silma vaatab on ei keegi muu kui mu iidol ise. Ja kuigi on pime näen et ta on palju ideaalsem ja ingellikum kui ajakirjades ja videotes.Justin Drew Bieber isiklikult.