The Secret/Justin Bieber

1. VIP pilet

Täna venitan taaskord kojutulemisega. Kool lõppes täna tund varem ja ema sellest midagi ei tea. See on mu õnnepäev.
"Maisaa aru kuidas sa üldse nii elad?" küsib Angie mu parim sõps terves maailmas ise kreemisaia süües.
"Noh ma pean ju," vastan nukralt.
Istume Angiega esimesele pargipingile ning mu nägu nuutub otsekoheselt rōõmsamaks, kui ühest kõrvaklappidest, mu kõrvas hädavaevu püsib, Believe laul käima hakkab.
Nii ma elangi. Ma "believin" et kord tuleb hetk kui saan end freeks ja saan lõpuks oma unistustega tegelema hakata. Ja sinna on ainult poolteist aastat, kui ma 18 saan. ....
"One less lonely giiirrrll," laulan, kui järgmise laulu refrään käima hakkab.
Itsitame Angiega mōlemad õnnelikult rätsepistes pingil istudes ja kätega tantsides.
"See on mu lemmik vist kōigist lauludest," tunnistab Angie.
"Mhm kõik on head," vastan ning ohkan.
"Täna on juba reede," lausun nukralt teemat muutes. Absoluudselt kõik õpilased jumaldavad reedeid, et nädalavahetus tuleks, aga mina mitte.
Nädalavahetus tähendab kōike muud kui lõbu. Pean tundide viisi harjutama oma tuliuut "üli mega vinget" klaverit, õppima pähe oma järgmise missivõistluse kava (mis pole üldse selline tants mida minu süda ihkab), käima vanemate ja nende mingite tähtsate sõber poliitikutega söömas ning nendega igavatest suurte töö teemadest rääkima. Täiesti naeruväärselt on mu lemmik päeva osaks saanud hommik ja õhtu kus jooksmas käima pean. Ainuke pōhjus miks ma seda talun on see et saan muusikat sellal kuulata.
Oeh kohutav.
Vōtan järgmise beebiporgandi ja viskan selle jälestusega suhu. Kui mina kasvõi ühe saiakese ostaksin saaksid mu vanemad sellest koheselt teada. Ma ausalt ei tea kuidas.
"Sa peaksid nendega rääkima Cece äkki nad mõistaksid sind, kui ütleksid, et sulle ei meeldi see mida nad sind tegema sunnivad. Ma arvan, et printsessidel ei ole ka nii palju kohustusi kui sul Cece."
Krimpsutan tujutult nägu.
"Kui ma sellest nendega räägiksin saaksin vaid veel kohustusi ja pikki loenguid sellest, kuidas nad mulle vaid head tahavad ja kuidas see mulle tulevikus kasuks tuleb ja bla bla."
"Oh sul on ilmselt õigus. Ma ei tea su vanematest suurt midagi. Kuid mõtle vaid poolteist aastat veel. Siis  teeme küll mingi laheda tripi mingile mõnusale maale. Ma juba kogun raha," Angie  pilgutab mulle kavalalt silma.
"Okidoki," naeran vastu ning avastan õudusega, et minu tund hakkab läbi saama. Juba kümne minuti pärast tuleb meie pere autojuht mulle kooli juurde järgi.
"Njamh ma peaksin vist minema hakkama või mis? Näeme esmaspäeval," ütlen nukralt ning kallistan Angiet hüvastijätuks.
"Äkki ikka kunagi leiad aega mulle kurjutada, ma olen öösel ka üleval kui midagi vajad. Püüa need kolm päeva üle elada ja tadaa minu proff soovitus...kuula niipalju kui võimalik Justinit ta teeb tuju heaks," lohutab Angie ning naeratab mulle soojalt.
"Aitäh sulle. Oled mu lemmik Belieber igavesti," hōikan Angile ning tammun vaikides edasi.

Kolmveerand tundi hiljem koduuksest sisse astudes olen täiesti emotsioonitu.
"Ahh mu printess jõudis koju, Meliss, Vanessa palun näidake Chanellile tema uut klaverit," kuulen ema hõikamas.
Meliss ja Vanessa on meie toateenindajad. Vahel ma sooviks, et mu vanemad nii tuntud poleks. Igakord kui ma midagi valesti teen ilmub see kuidagimoodi meediasse ja vägagi moonutatult.
Noh mitte et me pere nüüd mingi maailmne kuulsus oleks, aga kohalikkudes uudistes oleme üsna tihti. Ema töötab pangas, aga Isa on lausa linnapea.
"Tere päevast, preili Chanel," tervitavad mind Vanessa ja Meliss otsekoheselt. Pööritan ükskõikselt silmi tervitan neid vastu ning lausun neile et tean klaveri asukohta ise ning saan oma kodus väga hästi orienteerutud. Nimi Chanel on ka pandud mulle sellepärast, et tunduksin kuidagimoodi "kuniglik" haha. Mu vanemad nii loodavad, et võtaksin tulevikus samuti koha poliitikas ning saaksin tähtsaks näoks. Ma küll ei taha, et nad minus pettukid ma mõtlen ma siiski ju armastan neid, aga no tõesti oma tuleviku osas võiksin ise siiski otsustada tänan väga.
Olen jõudnud kõigest üleriided seljast võtta, kui uksest sajab sisse mu lemmiktädi Claire. Näol suur lai naeratus nagu ikka.
Claire on täielik ristand mu korralikule emale. Ta rändab maailmas ringi, fotograafi ja näitlejana ning võib kõiki pidusid endale lubada.
"Mu lemmik parfüüm!" kilkab Claire ning lendab minuni.
"Claire! Mis sind siia praegu toob," küsib äkitselt asja uurima tulnud ema.
Claire laseb mu karukallistusest lahti ning kortsutab kulmu.
"Kas enam ei tohi külas ka käia? Noh ma ei jää kauaks. Ma tõin vaid oma lemmikule sünnakingi."
Ta pilgutab mulle silma.
"Tädiiii, aga mu sünnipäev on alles järgmine kuu."
"Jah Claire, ja Chanelil on praegu väga palju tegemist," lausub mu ema karmilt vahele.
Claire vehib tüdinult käega ja naeratab mulle.
"Jah, aga see ei jōua nii kaua oodata. Pealegi," ta vaatab kurvalt maha, "mul on sinu sünnal üks projekt jaapanis ja ma ei saaks sulle siis seda niikuinii anda. Pealegi on see sellaks juba kehtivuse kaotanud."
Kergitan uudishimulikult kulmu.
"Millest sa räägid?"
Isegi mu ema tammub närviliselt ühelt jalalt teisele. Talle ei meeldi olukord.
"Olgu, mul on kõik planeeritud eks? Aga sa pead mullle lubama, et sa annad mulle andeks selle, et ma sünnipäevale ei jõua."
Ta vaatab mulle anuvalt silma.
"Muidugi ära selle pärast muretse." Niikuinii ma seda eriliselt tähistada ei saa. Läheme lihtsalt perega ja mingite poliitikutega kusagile sööma nagu tavaliselt.
Claire hingab kergendunult välja ning muutub siis üli erutunuks. Ta tõmbab lahti oma kohvri luku ning võtab seal välja lilla kinkekoti.
Ta annab selle ettevaatlikult mulle ning naeratab.
"Palju õnne Chanel!"
Kallistan teda kõvasti. Misiganes seal sees on on Claire parim.
Kott on seest üsna kirju.
Kõigepealt leian sealt pika kirja Clairelt kus ta mulle õnne soovib ja taaskord vabandab et ta mu sünnipäeval minujuures pole.
Edasi leian kotist Belieberite paradiisi.
Kotis leidub igast fänni nänni. Kleepsud, beani, kaelakee millel kirjas Belieber, tema nimega pusa ja isegi tema märkmik. Kallistan uuesti Claire. See on parim kink mille olen eales saanud.
"Seal on veel midagi," lausub Claire peaaegu hüpates.
Tuhnin kotis ringi. Tõepoolest. Koti põhjas on veel üks valge ümbrik.
Avan selle ettevaatlikult ning saan peaaegu südari. Pisarad jooksevad võluväel juba ning olen valmis pikali kukkuma. Mu sisemus karjub.
Haaran Clairist kinni.
"Tädi! Sa oled mu ingel," nuuksun talle vastu.
Vaatan uuesti ümbriku poole. Sealt paistab kena kuldne pilet millele trükitud Justini world tour ning pileti keskel suurelt VIP pilet.
See ei tundu reaalsena. Pole lihtsalt võimalik. Mina. Mina lähen Justini kontsertile ja veel vip piletiga. Sellest tuleb mu elu parim päev.
Ma isegi ei pööra ema torssis näo poole vaid klammerdun uuesti tädi külge, Justini pilet endiselt kindlalt näpus.

****
Ühesõnaga loodan väga, et sellest jutust tuleb midagi välja....mõtteid on räigelt nii et see on hea.
(☝️seal pildil on Chanel btw☝️)
Kirjutage teie kas peaksin jätkama 😌