The Secret/Justin Bieber

4.

"See pole tõeline jah?"
Pilgutan paar korda silmi, kuid silmi avades on ta ikka seal.
"Ilmselt olen ma endiselt seal vetsus ning magan," podisen endamisi, kuid ei võta kordagi silmi Justinilt ära.
"Kuidas palun?" Ta hääl võtab mu jalust nōrgaks ning märkan, et ta endiselt hoiab minust kinni. See on miljonidollari hetk.
Ma ei vasta midagi. Jōllitan teda lummatult, hingamine kiireneb. Olen kindel, et paanikahoog on samuti tulemas.
Ainukesena vaikuses kuulda on mu kõrvaklappidest, mis mu kõrvadest välja kukkusid, Justini that should be me laulu. Hingan sügavalt sisse ning tema randmest toetudes tōusen korralikult püsti.
Pilgutan paar korda uskumatult silmi ja seejärel vormin kuidagi lause kokku.
"Kas ma võin sind kallistada?"
Ta näos peegeldub sekundiks kohkumus kuid siis koheselt ta naeratab.
"Kuidas s.."
Ma ei lase tal lõpetada vaid olen ta külge uuesti klammerdanud. Tunnen kuidas rõõmu pisarad mööda mu põske alla veerevad ja kuulen Justini südamelööke mu vastas.
Lasen tast kahetsusega umbes poole minuti pärast lahti.
"Sinusugune ei tohiks siin tänaval kolada. Siin on ohtlik ja pole just parim kant," lausub ta vaadates mulle täpselt silma.
Mul pole aimugi kuidas ma praegu rääkida üldse suudan. "Ma arvan, et minust ei ole keegi siin huvitatud, hoopis sina peaksid ettevaatlik siin olema."
Ta naerab ning vaatab kiirelt paremale, vasakule, haarab mu randmest uuesti kinni ning tõmbab järsku kusagile nurgatagusesse garaaši.
Seal lülitab ta nõrga valguse põlema ja tõmbab mingisuguse hiiglasliku katte ära.....Nähtavale ilmub täiesti tavaline läbipaistmatute klaasidega mercedese auto. Kas see on ta mingi privaatne auto, millest keegi ei tea?
Justin lukustab auto lahti ning teeb kõrvalistuja ukse lahti. "Ma luban, et ei röövi sind ära." Ta muigab.
"Mitte, et mul selle vastu oleks midagi," podisen endamisi. astun hämmeldes autosse.
See lihtsalt peab uni olema. Igaljuhul kavatsen seda nautida.
Sekundi pärast on ka Justin autos ja auto mootor hakkab tööle.
"Ma ei kavatsenud sind sinna tänavale jätta. See oleks minust ebainimlik ja aega mul ka rohkem seal seista polnud kahjuks," ütleb ta selgituseks.
"Sa oledki ebainimlik. Sa oled ingel," mõtlen ma kuid tuleb välja et mõtlesin liiga valjult. Vahetpole. See on niikuinii tõsi.
Justin naerab uuesti. "On sul alles sõnavara."
"Tulid kontsertilt?" Ta osutab sõrmega mu kõrvaklapi poole, millest endiselt justini laulud tulevad.
"Oleks see vaid nii."
"Tuli välja, et mu pilet oli võltsing ja ma ei saanudki sisse."
Raputan pead ja küsin uue küsimuse.
"Kus su turvad on? "
Ta kissitab silmi ja kratsib oma kukalt. "See pole oluline."
Oma arglikupoolse olemuse tõttu ei hakka ma midagi juurde ka küsima. Ma ei taha mitte midagi valesti öelda ja tean, et ta ei saa siukest infot jagada fännile, keda ta ei tea kas saab usaldada.
"Olgu, kus ma su viia võin?"
"Eee" tunnen end täiesti lollina. Ma ei mäleta seda keeruka hotelli nime, kus me Angiega peatume. Krigistan ajusid kustkaudu me tulime.
"Siit vasakule ja otse edasi....aga ma võin ise ka siit jalutada," kuigi ma seda kindlasti mitte ei tahaks. Praegune moment on unreal.
Justin kortsutab kulmu. "Sa vist kohe väga tahad minust lahti saada."
Mu silmad tõmbuvad suureks ja hakkan hullumeelsel kombel pead raputama.
"Olgu," ta vaatab mulle uuesti otsa.
Kurat. See on minu tänav.
"Siit keera paremale ja vōid auto peatada," lausun leebelt, kuid sisemas kirun end et ei valind hotelli mis oleks kaugemal.
Justin peatab auto ning lausub: "Ma tuleksin ja saadaksin su ära, kuid ma pean praegu privaatsena püsima."
"Muidugi, ma saan aru." Sisemusen nutan.
"Ma ei unista kunagi....tähendab ma ei unUsta kunagi...tähendab oli meeldiv," löön auto ukse kinni,lubamata tal vastata. Mis mul viga oli, mida ma suust välja sogasin. Löön käega endale vastu nägu ja pööran end auto poole.
Ja lehvitan. LEHVITAN. Appi ma pole lasteaias enam. Mis mul viga on. Nüüd arvab Justin Bieber, et ma olen idioot.
Pööran end ümber ja tatsan hotelli ukse juurde.
Astun ukseni, kuid käin hoopis ninuli. Ma ei mäleta et siin trepp oleks olnud. Vaatan segaduses ümberringi
Ma olen loll. Ma ei vaadanud isegi ümberringi. See pole ju õige koht.
Ragistan uuesti ajusid ja taipan õudusega, et oleksime pidanud keerama hoopis teisest kohast ära.
Vihma ju sajab. Pime on ja tuul puhub läbilõikavalt. Nii külm on ju õues. Ma ei saa nii kaugele kõnnitud.
Jooksen uuesti tänavanurgale, kuid muidugi on Justini auto kadunud.
Soran oma kotis, kuid nagu ma definisatsioon juba ebaõnnest olen, on see külmaga väljalülitunud.
Istun lihtsalt maha, ainukesena valgust andev tänavalamp ja mõtlen, mis võimalused mul on. Jumal ma isegi ei oska kellegi käest küsida aadressi sest ma ju ei tea seda. Nüüd olen ma küll 2016 aasta kõige lollim inimene.
Alustan uuesti pea tagumist, kui minu ees peatub see sama mercedes. Justini mercedes.
Mu suu vajub automaatselt lahti, kui Justin akna alla laseb ja mulle hõikab.
"Kas sooviksid ma viin su enda hotelli ja seal vaatame edasi, mis sinuga saab ja kus su ōige hotell on, sest see vist see polnud?"
Ma võin vanduda, et karjatan selhetkel. Mu suu tõuseb kõrvuni ja ma hüppan püsti. Avan autoukse.
"Sa oledki ingel," lausun surmkindlalt.
"Belieberite jaoks teen kõike," vastab ta samatõsiselt.

Okei nii ma tean ma pole üliiiiiiammu postitanud, aga nüüd on mu motivisatsioon tagasi  :) praegune osa polnud just parim, sest polnud ammu kirjutanud, aga loodan, et sobib siiski :)))