Meant to be together[eesti keeles]

3. peatükk

Oli laupäev. Vihmane ilm, inimesed tänavatel ei liikunud. Kõik olid toas ja nii minagi kuid mitte kauaks. Minu raamatu laenutamis tähtaeg oli täis saanud mis tähendas, et pean raamatu raamatukokku tagasi viima. Panin endale mugavad riided selga ning asusin teele.

Raamatukogu oli linnast natukene väljas isegi. Imelikus kohas aga see oli suur.

Vihma sadas kuid mina kõndisin üksi tänaval, üsna imelik. Mulle tegelikult vihm meeldib vägagi.

Olin jõudnud raamatukogu ette. Hakkasin ust lahti tegema kuid see oli lukus. Sikutasin mitu korda kui nägin silti, et täna oleme suletud tervislikel põhjustel. Milline pettumus!

Hakkasin vaiksel sammul tagasi liikuma kuid järsku seisis minu ees sama kamp mis metsasgi. Viskasin raamatu ehmatades maha kuid nemad ainult naersid.

"Tibuke, ära muretse see läheb kiirelt." lähenes üks poistest.

"Mind te ei vägista." karjusin poistele ning pistsin teisele poole jooksu kuid jälle välk selgest taevast oli Malik minu ees, ta naeris korralikult.

"Ega me sind ei vägista." naeris Malik kurja naeruga.

"Mida te minust tahate?" karjusin vihast Malikule.

"Verd." ning see sõna kostus minu kõrvades sadu kordi.

Ei kuskilt saabus Chris, ta haaras minu puusast endale selga ja ma lendasin justkui õhus mis sai tõesuseks. Kas see on uni?

Nägin tervet linna, kiirus oli tohutult suur niiet ma enam seda kampa ei näinud. Mõne aja pärast pani ta mind maha. Ma isegi ei teadnud kus me oleme.

"Kas see on uni?" sõnasin valju sosinaga poisile.

"Ei Amy. See on reaalsus." sõnas poiss vastu oma käsi vaadates.

"Ma ei saa aru." ütlesin talle segadusesest vaimustatuna.

"Sa ei peagi saama."

"Chris, ma ei saa aru mis toimub? Kas ma olen hulluks minemas?" laususin üks pisar mööda põske alla voolamas. Poiss silitas minu põske ja pühkis pisara ära. "Ehk tõesti." Ta haaras jälle mu enda selga ning mõne aja pärast olime minu maja juures.

"Hüvasti Amy." lausus poiss veel ning kadus silmapiirile.

Ma olin tõesti segaduses. Ma ei saanud aru mis minul kui ka temal ning nendel poistel viga on.

Jalutasin tuppa. Panin vaikselt ukse kinni ning läksin oma tuppa. Potsatasin voodile ning tõmbasin hinge. Laskusin peaga padjale ja vaatlesin lage. Täiesti tavalist valget lage ja mõtlesin.

Ma ei saa aru. Ma ei saa enam mitte millestki aru. See ei ole reaalne. See on unenägu mis ei taha lõppeda.

Kõndisin mööda oma tuba ringi nagu hull ja proovisin kõigest aru saada. Kes?Mis?Kes?Mis? Sisestasin endale kui korraga kargas mulle pähe sõna VAMPIIR