Meant to be together[eesti keeles]

4. peatükk

Olin oma toas telefonis, uurisin Twitteris toimuvat draamat. Kuulsin kui keegi justkui aknast sisse üritab ronida. Vaatasin aknasse. Ei kedagi. Keskendusin siis telefonile edasi kuid mõne ajapärast jälle. Vaatasin akna poole, kedagi ei olnud seal. Kuulsin piiksatust ukse pool. Keerasin pead ja seal seisis Malik.

"Ma hoiaks sinu asemel oma suud kinni, muidu ei lõppe see hästi." ähvardas poiss, ma noogutasin. Ta liikus minu juurde ja istus voodi äärele.

Ta lähenes, tõmbas juuksed mu kaela eest ja nuuskis kaela ümbrust.

"Mmmm." mõmises poiss. Lõin teda jalaga eemale ning too karjus.

"Hoia minust eemale värd!" karjusin talle.

Jooksin ukse poole kuid järsku seisis ta selle ees.

"Tule eest ära Malik." anusin teda pisar silmis.

Ta lükkas mu voodile ise järgnedes.

"Ma ihaldan sinu verd." sosistas poiss mulle kõrva, lükkasin ta jällegi eest ära ning liikusin akna juurde, et sealt välja hüpata ja see õnnestus mul kuid hüppasin end üsna oimetuks nii, et kaotasin natukeseks teadvuse. Pilt käis justkui kinni-lahti. Üks hetk oli kõik must kuid siis nägin.

Nägin, et Chris ja Malik kaklesid.

"Chris." laususin vaikselt.

Rohkem ma ei mäletanud.

××

"Ema." sõnasin esimese asjana kui ärkasin haiglavoodis.

"Amy ma olen siin." lausus ema minu laupa silitades.

"Mmis juhtus?"

"Amy kallis sa kukkusid aknast alla." ning seejärel ta hakkas nutma.

"Miks?" küsisin arusaamatult.

"Jäid magama." ta pani pea minu kõhu peale ja nuttis.

"Anna andeks Amy." anus ema vabandust.

"Ema, sina ei ole süüdi."

"Olen."

"Ei, ei ole. Mina olen tuulepea. Kes jääb lahtise akna peal magama?"

"Oh kallis."

Ühelajal tuli mulle kõik meelde.

"Kus Chris on?"

"Chris?" küsis ema suuri silmi tehes.

"Aa ei midagi. Nägin und." sõnasin emale. Tundub, et Chris oli end mängust välja jätnud.

Pidin mõni aeg karkudega käima aga kõige parem oli see, et sain koju.