Meant to be together[eesti keeles]

5. peatükk

Kuna ma passin 24/7 toas siis otsustasin siiski ohust hoolimata jalutama minna. Riietuseks olid mul vaid helesinised teksad, punane topp & dressipluus. Tõmbasin ketsid jalga ja läksingi. Ema & isa ei olnudki kodus ning ma ei teadnud isegi miks.

Tuul sasis mu lahtiseid juukseid ja lennutas mu lahtist dressipluusi. Karkudega oli väga ebamugav kõndida kuid jalgadele ei saanud ma tohutu valu pärast toetuda. Olin jõudnud metsaäärde. Teadsin üht kohta, jõeääres, kaugele ei jäänud sealt ka raudtee. Jõudsin sillale ja toetusin käsipuule. Istumise kasuks ma ei otsustanud, sest mul olid heledad teksad ja sild polnud puhas.

"Chris?" võpatasin kui nägin poissi kaugemal seismas. Ta lähenes ning toetus samuti käsipuule minu kõrval.

"Mida sa siin teed?" uuris ta.

"Hinge tõmban, mis sellest?"

"Malik võib iga hetk sind tappa ja sina tõmbad hinge?" rääkis Chris ninakalt.

"Mis sa jälitad mind või?"

"Ma ei väljendaks seda nii, sa peaksid mulle tänulik olema."

"Mille eest? Sa ei aidanud mind kuidagi sa lihtsalt astusid Malikule vastu kuid minu jätsid sinna lebama ning ise lahkusid."

"Ma ei saanud sind kuidagi aidata. Mis sa arvad, et kui ma oleksin kiirabisse helistanud siis oleks ju mina süüdi olnud, kas sa pole siis oma kaela näinud?" rääkis ta eemale vaadates.

Katsusin oma kaela ja tundsin seal mingit armi.

"Ccchris mis see on?" pabistasin.

"Vampiiri hammustus." ütles ta ning hakkas kõndima, ma jooksin tema ette.

"Mis asja sa ajad Christopher? Mis vampiiri hammustus? Vampiire pole olemas."

"Seda arvasin ka mina." ütles poiss ning läks minust mööda kuid ma ei saanud end teadmatusse jätta.

"Chris oota," karjusin talle mille peale too seisma jäi.

"Kas seda tegi Malik?" ning too noogutas.

"Ma ei saa sind koguaeg kaitsta Amy. Varsti nad saavad su kätte."

"Miks nad mind nii väga tappa tahavad?" olin nii hämmastuses.

"Amy sa oled inimene, nemad ega mina mitte, sa tead liiga palju."

"Muuda mind." ütlesin talle mõtlematult.

"Ei." sõnas too pead raputades ja kulme kortsustades.

"Miks sa mind kaitsed?"

Ta ei vastanud midagi ja pani välgu kiirusel minema. Jäin sinna üksindlaseks kuid otsustasin ka koju minna.

Tee tundus viis korda pikem kui siia tulles.

"Ikka ja jälle sina." kostus kellegi suust, vaatasin enda taha ja seal seisis kurikuulus Malik jälle, jälle tema.

"Malik, jäta mind rahule. Ma vannun, et ei räägi elusees mitte kellelegi vampiiridest." anusin poissi kuid too nagu ikka ainult naeris. Ta nautis kui mina kartsin.

"Seda räägivad nad kõik." ütles Malik sarkastiliselt ning lähenes.

"Amy sa oled nii eriline. Su veri on kõige maitsvam, kahju, et Chris mind tookord peatas."

"Muuda mind."

"Tahaksid sa seda?"

"Väga." neelatasin ja värisesin üle kogu keha.

"Ma ei tea kas suudan seda."

"Mis mõttes?"

"Ma ei suuda lõpetada eriti sinu puhul sest su veri on väga maitsev ning kui ma lõpetada ei suuda siis sa sured." kõndis ta ümber minu.

"Seda sa ju tahadki. Lase käia!" ütlesin talle mõtlematta oma sõnadele.

"Tead see su Christopher on igavene nuhtlus, ainult pistab oma nina sinna kuhu tal pole asja."

Järsku lähenes ta mulle ning ma tundsin tema hambaid enda kaelal, tundsin kuidas veri voolab mööda mu kaela alla kuid...