Mandala

Isabella

"Freddy, ma leidsin inimesi neelava päeviku!!"
Just need olid sõnad mis kostusid Freddyle esimese asjana telefoni kätte võttes kõrva.
"Mida!?" Oli Freddy segaduses.
"Päriselt, ma leidsin inimesi neelava päeviku!" Jätkas Tomi
"Ei leidnud"ei tahtnud Freddy uskuda
Tomi:" Leisin leisin, tule minu juurde siis näed!"
Freddy: Okei, ma tulen, olen 5 mintsa pärast seal.

5 minuti pärast oligi Freddy seal ja Tomi näitas talle päevikut.
Freddy: phäh see, see on ju täiesti tavaline päevik.
Tomi: ei ole, vaata...

Kuid päevikus olev tekst oli vahepeal ära kadunud.
"See oli seal, ma vannun! "  rääkis Tomi.
Freddy: see on sinu järjekordne välja mõeldis...

Kui korraga tekkis päevikusse Tekst
Tere!
Minu nimi on Isabella ,ma olen nüüdseks 15. Minu maailm on alati teistest erinenud, ma olen teistsugune.
Ma olen siin päevikus vangis ühe väga, väga suure vea pärast. Mis ka ei juhtuks ÄRGE LÕPETAGE KIRJUTAMIST muidu tabab teid sama saatus ,mis mind.

Freddy: Tomi, ma kardan!
Tomi: ära karda, ma kardan ka!
Freddy: mis me teeme?!
Tomi :ma ei tea.
Freddy: lähme õue.
Tomi:,, Okei"

Kui nad õue jõudsin jõudsid nad ainult paar minutit kõndida, kui korraga hakkas suurt paduvihma sadama. Poisid jooksid lähima maja katuse alla kui korraga maja uks avanes. Sealt vaatas vastu üks väga imelik vana naine.
Tal olid suured paksud prillid, peas oli tal rättik ,mis oli keeratud turbaniks ja seljas oli tal  punane mustlas kleit.
Naine küsis:" millega ma saan kasulik olla??"
" me tahaksime teada päeviku needuse kohta" vuristas Freddy, aga pidas siis suud, ta sai aru  ,et ei oleks tohtinud seda võhivõõrale öelda, kuid see lihtsalt lendas talt suust välja.
Naine naeratas ja ütles:" no, tulge siis edasi!"
Tomi ja Freddy vaatasid üksteisele otsa, kõhklesid, kuid otsustasid siiski edasi minna.
Naise maja oli väga imelik. Seal olid kõik seinad lillat värvi. Kuskilt tuli mingit auru, mis lõhnas maasikate järele ja igal pool oli hämar valgus.

Naine: nii te rääkisite midagi neetud päevikust...
Freddy: jah, Tomi leidis oma pöönikult.
Naine : kas te lubaksite mul seda vaadata?
Tomi: eee... meil pole seda praegu kaasas, see on kodus.
Naine: aga tooge siis ometi siia, mind hakkas juba see väga huvitama.
Fredy ja Tomi: olgu, me siis toome.
Ja nad lippasid päeviku järele.
Kui nad tagasi tulid ja andsid päeviku naisele. Naine vaatas päevikut ja see järel poisse siis jälle päevikut. Lõpuks küsis: ega te sinna ometi kirjutada ei jõudnud?
"Ühe sissekande tegin" tunnistas Tomi
Naine pööritas silmi , rapputas pead ja sõnas: vaesed poisid nüüd läheb teie elu väga ,väga keeruliseks...

Loodan ,et meeldis!
Järgmine on tuleb õige varsti😉