Mis ma olen?

Mees varjus

Okei nüüd on aeg. Me istusime aias trepidel.

"Okei kuulge" alustasin ma.

"Nuu?" ütlesid nad mõlemad kui ühest suust.

"Ma ei arvanud et seda kellelegi kunagi räägin aga te olete ainsad inimesed kes seda vist kõige paremini mõistaksid"

"Noh räägi juba" sellega hüppas Jay püsti.

"Igatahes...." ja see juhtus jälle kõik must ja tumedam maailm ees. No cmoon!!!! Okei see saab kohe läbi. Iga kell nüüd. Mis toimub? Appi. Ma olen siin kinni. Üritasin karjuda, aga ei saanud. Kas ma olen siin kinni? Ei saa olla. Seekord nägin rohkem seal maailmas. Kui ringi vaatasin nägin seda meest keda nägin ka oma sünnipäeval. Ta seisis paigal. Astusin ühe sammu lähemale ja see mees hakkas megakiirelt minu poole lendama ja siis läksin pärismaailma tagasi.

Tõusin kiljatades püsti.

"Mis juhtus?" küsis Chloe

Ma ei saanud mitte midagi vastata nagu oleks mu hääl kadunud.

"Lilian?" ei saanud aru kumb seda ütles. Ma hakkasin järsku nutma ma ei teadnud mida ma teen, nagu ma ei oleks olnud oma keha peremees. Tahtsin kõik ruttu ära rääkida, aga ikka ei saanud. Mõtlesin peas välja kuidas ma seda neile ütleksin.

"... silme eest läheb mustaks ja" ma saan rääkida jälle thank god.

"Mida?" küsis Jay

"Mäletate kui ma oma sünnipäeval järsku kiljatasin?"

"Jaa" vastas Jay mind imelikult vaadates.

"See oli sellepärast, et ma nägin mingit teist dimensiooni või midagi sellist ja ma olen neid näinud sellest ajast peale ja praegu nägin ka, aga see oli kauem ja seal oli mingi mees kes lendas mu poole aga rohkem ma ei näinud. Ma ei kannatanud seda ja ma pidin teile rääkima, et äkki saate aidata"

"Kuidas sa arvad, et meie aidata saaksime?" küsis Chloe.

"Te ikka usute seda?" küsisin kartlikult.

"No ikka sa oled meie sõber juh" ütles Jay ja ma tundsin suurt kergendust.

Rääkisin veel paar pisi detaili ära. Arutasime selle üle terve õhtu kuni pidime koju minema. Silme ees oli ikka veel see mees. Kui ma oma aeda läksin nägin seda meest jälle.

"Hei kes sa oled?!" karjusin kuid ei saanud vastust.

Mees kõndis mu maja taha. Jooksin sinna järgi. Nägin kuidas ta ühte auku hüppas ja kadus. Läksin sinna ja ei näinud ühtegi auku. Mis siin toimub? Mis see minust tahab?

Hommikul läksin kooli eriti suure kartusega. Kas see mees oli kuskilt mujalt? Kas see oli ikka mees? Koolis jälle igav no excitement. 4. tunni ajal läksin vetsu ja nägin, et see mees seisab eemal jälle. Vaatasin korra tagasi, et ega kedagi teist pole. Nope. Kui tagasi vaatasin oli see mees kadunud. Läksin jooksin vetsu. Kui tagasi klassi hakkasin minema oli ta jälle seal. Palun ära tee midagi. Ja jälle see hääl mis ka mu sünnal oli. Nüüd ma tõesti kardan. Pöörasin ümber ja hakkasin klassi kiiresti kõndima. Vaatasin üle õla tagasi ja jälle oli ta kadunud.

Kui tund läbi sai ootasime koridoris ja nagu ikka istusin mina üksi nurgas. Vaatasin aknast välja ja jälle see mees. Mida ta tahab? Pöörasin kiiresti pilgu kõrvale. Happy thoughts happy thoughts. Ja need hääled jälle. PALUN JÄTA MIND RAHULE!

Kui tunnid lõppesid ruttasin koju ja läksin oma tuppa peitu. Ma ei teadnud mida teha, isegi mida mõelda. Õhtu möödus ilusti, kirjutasin tüdrukutele koolis juhtunust. Nad ei suutnud seda uskuda.

5 päeva polnud juba midagi juhtunud. Kas ta kuulas mind ja jättis mu rahule? Noh koolivaheaeg algas ja see on teine asi mille üle rõõmustada. Aga ikkagi mida see mees tahtis? Tüdrukud pidid täna siia tulema. Teeme väikese peo kolmekesi vaheaja auks. Ammu pole neid näinud viimati oligi eelmise nädala teisipäeval. Kuda ikka võib neid igatsema hakata.

Täitsa tavaline sleepover, meest pole näinud ja nägemused ka läinud. Olen lõpuks normaalne.