Mis ma olen?

Normaalne?

Kas ma ikka olen või mitte? Isver ära ütle, et hakkan seda kõike igatsema. Ma pole kunagi tundnud, et normaalne olemine igav oleks. Ei, ma olen nüüd normaalne ja kõik see jubedus on möödas.

Neljapäeval koolis hakkasin vaikselt teistega suhtlema. Täitsa toredad klassikaaslased tegelikult. Ühe tüdruku Teresaga olime enne juba täitsa head sõbrad, kuid jah hakkasin teda vältima. Kuid nüüd saame jälle hästi läbi.

Koju jõudes läksin oma maja taha vaatama, et ega seda auku pole sinna tekkinud. Kui sinna jõudsin polnud midagi. Normaalne? Eino jah siis. Kui minema hakkasin kuulsin selja tagant mingit imelikku häält. Pöörasin ümber, kuid ei näinud midagi. Kui tagasi pöörasin oli see mees jälle mu ees, ma kiljatasin ja jooksin tast mööda. Mees ikka jälitas mind. Jooksin kiiremini kui kunagi varem. Kui välisukse ette jõudsin polnud teda enam näha. Kaotasin ta. Läksin tuppa ja istusin teleka ette. Ma lihtsalt istusin seal ja mõtlesin. Läksin vaatasin korra aknast välja aeda. Nägin kuidas mingi tumeroheline valgus tekkis ja siis kadus. Imelik, kuid ei hakanud sinna jooksma.

Õhtul magama minnes jätsin öökapi peal oleva lambi põlema. Järsku helises telefon, tundmatu number. Võtsin vastu.

"Hallo?" ei saanud kohe vastust.

"Tule siia" sellega pani võõras toru ära.

Ah? Kuhu ma lähen? Kes see oli? Kõik mu perest juba magasid. Läksin elutuppa akna juurde ja vaatasin välja. Seal seisis see mees ja tema kõrval helendas jälle see tumeroheline valgus. Mees viipas, et ma sinna läheks. Läksin vaikselt välja ja kõndisin maja taha. Mees jõllitas mind kui ma kõndisin. Kui sinna jõudsin seisime paarkümmend sekundit lihtsalt.

"Kes sa oled? Mis sa tahad?" Mees tiris mu sinna auku endaga kaasa. Kõik oli must ja seal oli mingi imelik hais. Millegi pärast ma ei karjunud midagi.

Paari minuti pärast kukksin ma kuhugile, aga ei saanud aru kuhu. Seda meest polnud läheduses näha. Kui ringi korralikumalt vaatasin oli see koht täpselt nagu mu nägemuses. Tumedam valgus ja puha. Maapind oli nagu süsist ja puid ega midagi seal polnud. Mõned veelombid olid, aga see oli ka kõik. Vaatasin üles ja see mees oli kuskil pilve taolisel asjal.

"Hei, mis koht see on?!" karjusin vist liiga valjusti. Kõik kajas vastu.

"Shhh!" millegi pärast oli see hääl tuttav, aga telefonis polnud see sama hääl. 

Kui jälle alla vaatasin oli eemal veel keegi, kuid nüüd polnud ma enam kindel kas see oli mees või naine või hoopis mingi olevus. Vaatasin veel ringi ja neid hakkas aina rohkem tulema.

"No tubli sa äratasid nad, edu nüüd"

"Ah mis? Mis nüüd juhtub?" kuid see mees oli kadunud. Olevused aina tulid ja tulid. Üks jõudis üpriski lähedale