Mis ma olen?

Raamat

"Meil on üks raamat, mis ütles, et see kelle aeda see tekib peab selle ka lõpetama" ütles naine.

"Aga miks te siis mu perest kedagi teist ei võtnud?" Olin päris segaduses juba.

"Oi ei teagi vist selle pärast, et nägime, et sa näed ainukesena nägemusi" 

"Mis asjad need nägemused veel olid?" tahtsin tegelt sealt ära saada ei tea miks muidugi.

"Seda me ei tea mis need olid, aga me lihtsalt teadsime et sul need on" naine tõusis püsti "Teed?"

"Võib täitsa" ütlesin ma ja Jordan lihtsalt noogutas.

Naine valas vee tassi ja pani teepakid sisse. Ta pani tassid lauale ja tõi suhkru ka. Suhkruga ma ei joo nii et võtsin kohe ühe sõõmu.

"Nii" jätkas naine "Igatahes raamat ütles, et sa pead saama koletiselt ühe tema soomuse, ja viskama selle siinsesse jõkke. See pead olema ainult sina keegi teine ei tohi seda soomust isegi puutuda."

"Aaaaaaga, kuidas ma selle soomuse üldse saan? Kas ma pean ta ära... Tapma?" Külmavärinad käisid üle terve mu keha. Palun mitte tapma.

"Ei sa ei tohi teda tappa vaid sa pead ta uimaseks tegema"

"Kuidas!?" Karjusin päris valjusti olin juba täiesti paanikas.

"Rahu meil on olemas vahendid"

"Thank god" rahunesin nati maha.

"Aga..."

"Mis aga?" segasin vahele.

"Kui sa lased siis sul on aega 10 sekundit, et soomus kätte saada"

"Aga kuda ma selle üldse kätte saan?" Jordan oli imelikult vait.

"Kääridega"

"Oh gad okei"

"Nii me anname sulle asjad kätte ja sul on aega 2 päeva. Kui hilined pole enam pärismaailma olemas."

"Okei"

Ta andis mulle püssi uimastitega ja käärid mis olid väga imeliku kujuga nagu oleksid need ära sulanud. Hakkasime Jordaniga uksest välja minema.

"Aa ja sa saad tegutseda aint öösel päeval neid pole" hüüdis ta meile veel.

Hiljem õhtul panin end valmis ja ootasin ööd. ÖÖsel läksin välja ja ma polnud majast kaugemale jõudnudki kui juba üks mulle vastu vaatas. Ta hakkas minu poole jooksma, kuid ikkagi tuli ta aeglaselt. Laadisin püssi ja lasin. Mööda kurat, 2 korda saan veel lasta. Lasin veel ja sain pihta. Jooksin sinna ja mõtlesin kogu aeg, et kui nüüd läheb nässu olen ma surnud. Võtsin käärid välja ja olin valmis lõikama. Jõudsin sinna ja lõikasin kiiresti ära. Elukas hakkas juba tõusma kui ma viimase lõike tegin, siis jooksin nii kiiresti kui võimalik tagasi. Elukas ajas mind ka veel taga. Jõudsin õnneks majja. Jordan jälgis mind ja kui nägi verist soomust mu käes hakkas ta rõõmustama.

"Tubli! Nüüd lähme magama ja hommikul viid selle ära"

"Jah" Süda peksis sees ja oli tunne, et kohe kukun kokku.

Hommikul sõime ja läksingi koos Jordaniga jõe juurde.

"Ega keegi teine seda nüüd ei puutunud?" Küsis Jordan mulle otsa vaadates.

"Ei kui just sina mitte" 

"Okei ära siis paanikasse mine, see raamat ütles, et algul on väga veider tunne ja siis oled järsku ühes mahajäetud majas"

"Olgu" Isver hakkasin mõtlema, et millal ma viimati naeratasin, isver kui lambine küsimus.

Jõudsime jõe juurde ja naine oli ka seal.

"Nii tule nüüd ja viska see vette, see protsess peaks kohe siis algama" Ütles naine mulle viibates.

Jooksin sinna ja viskasin soomuse jõkke. Kui soomus jõkke kukkus ei toimunud midagi.

"Miks midagi ei toimu?" Küsis Jordan

"Oota äkki see võtab nati aega" Vastas naine.

Kõik teised olid ka sinna kogunenud. Isver kui palju neid oli. Midagi ei toimu, kas midagi läks valesti? Kas see polnud õige koletise soomus? Kõik ootasid ärevusega.